(Vabadussõja Ajaloo Komitee väljaanne Eesti Vabadussõda I, 1918-1920). Vanaisa, poeg ja pojapoeg, talvisel koduteel, õlg õla kõrval, lahingujäljed väsinud nägudel, mis ütlevad: võitsime!
Meeliülendavad on ka mälestuskirjad, nagu üks Jaan Lattiku vinjettidest Vabadussõja algpäevist, milles kirjeldatakse, kui Viljandi maakiriku mäe alt möödus marsitaktis üks rood, mõned lühemad rivi lõpus, nagu ei tahaks anda mehe mõõtu välja, korgipüss oleks neile paras. Peas koolipoisi müts või läkiläki. Talunaised kraaviserval hädaldamas, oh sa heldeke küll, latse kõnnikse püssõga! (Viljandi kirikumõis kõneleb, Orto 1948)
Kui sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner oma kohustustest vabanes 19. nov. 1920, oli tema päevakäsus järgmine lause: „Vaba Eesti rahvas, iseseisev demokraatiline Eesti riik! Kolmteist kuud võitles Eesti rahvavägi kõige raskemates tingimustes suure ja vägeva vaenlase vastu ja vabastas Eestimaa ja rahva… “
Et oleks ohjad oma hoida! Eesti Vabariigi sündi pühitses 23. veebruaril 2014 Montreali eestlaskond aktusega oma kirikus. Kui üle 40 kirikulise laulis avalaulu „Issand Su nõul ja Sinu kuninga aul võidu saab tõde ja selgus,” täitsid isamaalised tunded igat südant. Koguduse õpetaja Kyllikki Pitts käsitles teenistuse avasõnana Jeesuse Mäejutluse müsteeriume. Pühalikult lauldi mälestuslaulu neile, kes on läbi aegade andnud oma elu meie vabaduse eest. Sa vägev eluarm, elusta nende põrm seal eluallikal, seal kodumaal!
******
Kirikulisi ootas saalis söögilaud piduliku dekoratsiooni ning küünlavalgusega, korraldatud perenaise Anu Koppel-Smeetsi poolt. Suur sini-must-valge lipp kaunistas saali.
Jaani koguduse nõukogu esinaine Hille Viires meenutas aktuse avakõnes suurt tänu, mida võlgneme nii oma kaugetele esivanematele kui ka vanematele lähiminevikust meie keele, kultuuri ja usu õpetamise ning säilitamise vajaduse eest. Jää õitsema aegade meres, riik Põhjamaa riikide peres, sa Eesti mu kodumaa. Head aastapäeva!
Järgnevalt deklameeris Ain Vaus Marie Underi ballaadi „Kojuminek”. Ettekanne oli tundeküllane ja elamuslik, Vausi hääle kõlavärving vibreeruv ja toonirikas, ilus eriti madalates toonides, kus ballaad fortet nõuab.
Aktuse peakõnelejaks oli dr. Enn Raudsepp, kelle sõnavõttu kuulati suure huvi ja pühendumisega. Sõnavõtt käsitles meie „seisusi” pagulasest väliseestlaseni ning Eestist väljarändamisi eri aegadel, eri põhjustel, venestumisprogrammist tänapäevani. Käsitlust leidis välis- ja kodueestlaste vahekord eri ajastuil, eri tingimusil, kuid mõlemal on ühised mälestused, aated, aatevendlus, mis seovad üksteisega ja kodumaaga.
Aktuse lõpposa koosnes Udo Kasemetsa helitööst Timepiece…, ning eesti-kanada helilooja Omar Danieli loomingust Neruda preludes. Mõlemad kandis klaveril mõjurikkalt ette Kara-Lis Coverdale, kelle orelimäng ka eelpoolmainitud jumalateenistust rikastas. Kokkuvõtteks tänas Piret Koppel perenaist, esinejaid ja kõiki kohalolijaid.
Aktus lõppes traditsiooniliselt Eesti hümniga, mis kõlas jõulisemalt, rahvas seismas sirgemalt, klaver saatmas valjemalt kui nii mõnelgi varasemal korral. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!
Ralf Kall
