Suurpõgenemine on meie rahva ajaloos väga oluline, kuid mitmekihilise emotsiooniga, tähtpäev. Ei ole ta üksnes kurb – nagu küüditamise mälestamine ega rõõmus – nagu iseseisvuspäev. Ühest küljest seondub põgenemine sõjakoleduste ja isamaalt lahkumise südamevaluga; teisalt sümboliseerib see vabadusse saamist ja meie väliseesti kogukondade teket. Peame täna meeles kõiki neid põgenikke, kelle elukäik muutus nii järsult neil päevadel ja ka neid, kelle teekond lõppes Läänemere vetes.
Tänases kõnes püüan pakkuda mõtlemisainet kaasmaalastele nii siin, n-ö väliseestis kui ka kodu-Eestis. Mis on suurpõgenemise mõju ja tähtsus? Me teame, et tänu sellele kaotas kodumaa palju inimesi, kellest kasvasid välja väliseestlased. Aga mida me sellest õppisime? Kuidas seletaksime selle tähtsust lihtsalt, justkui viieaastasele? Oli see halbades oludes parim tulemus? Oli see õnneliku lõpuga lugu – kui, siis kelle jaoks? Kas see oli Eestile hea või halb? Kas oli see vajalik? Või oleks pidanud teisiti tegutsema? Tundub, et iga küsimus tekitab omakorda veelgi rohkem küsimusi.
Minule tundub, et suurpõgenemine on mõjutanud sügavalt väliseestlaste, aga ka kodueestlaste rahvuslikku eneseteadvust. See on pärandanud arusaamu ja tõekspidamisi, mis võivad ka olla puudulikud. 80 aastat hiljem on veel liiga vara öelda, et need mõjud oleksid hajunud.
Alustame moraalsest küsimusest. Huviga lugesin 1944. aasta oktoobri väliseesti ajalehest hinnangut, et kodumaal puhkenud tulekahjus talitasid õigesti need, kes päästsid esmajärjekorras endi elu kui väärtuslikuma, luues eelduse rahva edasipüsimisele. Seesugune jutt levis tükk aega väliseesti kogukondades, kuigi täna kõlab see absurdselt, sest selge on see, et tänase Eesti korpuse on moodustanud hoopis nende järeltulijad, kes jäid Eestisse.
Sellist teksti lugeda oli solvav ja vihjas totaalsele mõistmise puudumisele paljude pagulaste ja nende järeltulijate elujõu ja rahvusteadvuse suhtes.
Teiselt poolt on tulnud vahel esile sellise maiguga jutud, et mis õiged eestlased need väliseestlased üldse on? Näiteks kirjutanud üks tuntud eesti autor, et Eestist lahkumisest võis veel aru saada, aga mitte sellest, et püüti seejärel nii kangesti hoida eesti identiteeti. Umbes, et kui lähed, siis mine, aga ära lollita, võta juba omaks oma uus koduriik. Sellist teksti lugeda oli solvav ja vihjas totaalsele mõistmise puudumisele paljude pagulaste ja nende järeltulijate elujõu ja rahvusteadvuse suhtes.
Sellise kriitikaga kaasneb sõsarväide, et väliseestlus pole õieti nii väga ühtne kodueestlusega: pealtnäha püüab see eestlust ahvida, kuid seest on ta juba midagi võõrast. Mina ütleksin sellele, et väliseestlus on küll omamoodi teistsugune, milles võib olla ka teatud kasu. Igal juhul suuremad kultuursed vahed ei ole tingitud iseenesest väliseestlusest kui nähtusest, vaid okupatsioonist ja raudsest eesriidest, mis hoidsid pikka aega välis- ja kodueestlasi lahus.
Küll aga on aastad näidanud, et väliseestlust iseseisvalt hoida ilma, et see oleks tihedalt põimitud kodueestlusega, on raske. Isegi, kui okupatsiooniaegne poliitiline võim seda ei soosinud, on selge näha, et kodueestlastel olid palju paremad eeldused eestluse hoidmiseks: nad elasid kaasmaalaste keskel oma põlisel maal emakeelses keskkonnas. Kui siin mandril on inimestel teatud harjumus oletada, et muu maailm tahab saada meiesugusemaks, siis võiksime meie hoopis rohkem uudishimu ja huvi tunda kodueestlase hingeelu ja mõtteviisi vastu.
Milliselt elavad väliseestlased? Mul tundub, et siiamaani on olemas kuvand inimestest, kes elavad heaoluühiskonnas mugavat rikkuri elu. Samuti peetakse Eestit ikka selliseks väikeriigiks, kuhu peaksid rahad pigem väljastpoolt sisse voolama. Tegelikult tunnetan üha kahenevat vahet: järjest on rohkem edukaid, heal järjel eestlasi, samas kui väliseestis, täpselt nii nagu Eestis, on suured erinevused inimeste materiaalses heaolus. Lihtsalt saabusid väliseestlased sellisesse maailma varem.
Samuti on jäänud mõnel meist püsima kuvand Eestist kui kohast, mis on küll esivanemate maa, aga mis kuulub siiski sinna eksootilisse postsovetlikku Ida-Euroopa maailmanurka. Kuigi palgad on Eestis küll väiksemad ja elukallidus tõuseb, ma ei saa sugugi nõustuda, et elukvaliteet on seal madalam. Õieti tundub mulle Eesti mitmel olulisel viisil meist ees olevat: turvaline keskkond, puhas ja ligipääsetav loodus, pere loomise eeldused, põhiharidus, laste kasvatus, bürokraatia vähesus, inimeste püüdlikkus ja üldine tunne, et iga uus põlvkond ületab oma saavutustes eelmist.
Viimasena: millised olid need pagulased; miks nad lahkusid? Me kipume ütlema, et muud valikut ei olnud: minna ei tahtnud, aga jääda ei saanud. Ma usun, et see on õige, aga õige oleks ka rääkida skaalast. Oli neid, keda oleks kohe kindlasti oodanud hukatus ja samuti palju teisi, kes tundsid üldist hirmu. Tähtis on tunnistada, et seda üldist hirmu tundis kogu eesti rahvas. Ma kipun isiklikult vältima üldistavaid konstruktsioone, nagu „nad pidid“, „olid sunnitud“ jne., selles mõttes, et sunnitud olid need, kes relvameeste saatel veeti Siberisse. Aga ju tuntigi südames sel hetkel nii, et nad peavad minema. See on väga isiklik asi ja vaidleksin vaid liigse üldistamise vastu.
Kas võiks üldse rääkida põgenikest kui mingitest jooksikutest? Olen vahel lugenud selliseid kirjeldusi, et üks või teine põgenik „jättis kodumaaga hüvasti“, „siirdus läände“ või „pühkis kodumaa tolmu jalgelt“. See on nõme, küüniline suhtumine. Sellel hetkel olid Eesti ja eestlased üliraskes seisus. Ükski vastupanu strateegia ei olnud septembris 1944 väga lootustäratav. Tulevased väliseestlased ei pagenud esimese paugu peale: nende seas oli muuhulgas küllaltki palju sõjamehi, kes alles võitlesid Eesti vabaduse eest.
Jõudes tagasi alguspunkti – võib-olla on suurpõgenemise aastapäev traagiline just seetõttu, et meil puudub rahvana ühine keel, ühine arusaam selle sündmuse tähtsusest. Võime rääkida uutest mudelitest – globaalsest eestlusest või hajala eestlastest – aga mulle tundub, et peaksime ennekõike rääkima läbi oma ajaloo.
Arvestades, kui ülimalt nukker oli olukord 80 aastat tagasi, oleks raske praeguselt seisukohalt pakkuda, et meil on suures plaanis halvasti läinud. Eestil ei olnud sel hetkel juhtivat aparaati, mis oleks saanud inimesi hästi suunata. Hüpoteetiliselt kujutame aga ette, et me juhime riiki sellisel raskel ajal. Kas kõige halvemas stsenaariumis, nagu Uluots kartis, küüditatakse meid massiliselt, krimmitatarlaste kombel? Kas parimal juhul suudame kuidagi lääneliitlaste abiga vabaks saada? Kui mängida läbi kõikvõimalikud arengukäigud ja määrata neile statistiline tõenäosus, siis kas oleks rumal nii äärmuslikus, ebakindlas olukorras võtta kümme protsenti rahvast ja saata nad võõrsile rahvuse eesmärke edendama? Vastupidi, see tundub isegi üsna strateegiline. Ja tagantjärele võib öelda, et oligi ju väliseestlastest, nende peetud välisvõitlusest parasjagu kasu Eesti taasiseseisvumisel.
See on minu jaoks esimene osa suurpõgenemise tähtsusest. Kui olnuks seis vähem nukker, siis ehk polnuks seda vaja, aga nii see oli.
Teisisõnu, Eestile oli kasuks just see, et 1944. aastal ei käitunud kõik inimesed ühtemoodi, vaid toetudes igaüks oma vaistule, lõid tingimused hilisema mitmekülgse strateegia kujundamisele, mis viis Eesti vabaduse tagasivõitmiseni. See on minu jaoks esimene osa suurpõgenemise tähtsusest. Kui olnuks seis vähem nukker, siis ehk polnuks seda vaja, aga nii see oli.
Kas me vajame täiendavaid moraalseid hinnanguid üksikisikute otsuste kohta: kas minna või jääda? Kaldun uskuma, et sellega ei tohiks üle pingutada. Ärgem meie – kes polnud elus või igal juhul otsustusvõimelised – kandkem seda koormat, mida teised on kandnud meie eest. Nii nagu sõjaväes on vaja sõdureid nii luuresse, kaevikusse, staapi ja tagalasse, olid nad ju siis seal, kus neid oli tol hetkel vaja. Me võime nende kohta öelda, et nad tajusid kiiresti oma ülesannet ning täitsid selle edukalt.
Teine osa suurpõgenemise tähtsusest on minu jaoks see, et see üks eestlaste kontingent jõudis suuremasse maailma varem, kui muidu juhtunuks. Nende kogemuste põhjal saame välja mõelda uusi viise, kuidas väliseestlus – selle vanemal ja uuemal näol – võiks edasi toetada Eestit. Aga see eeldab, et me kõik mõistame ühtmoodi, et väliseestluse lugu oli siis ja on nüüd Eesti loo lahutamatu osa.
Kiusatus on neid põgenike loodud väliseesti kogukondi kokku võtta nii, et omal ajal täitsid nad elujõuliselt oma missiooni, aga nüüd on nad vaikselt kokku kuivamas. Usun, et me ise kipume ka sellistes toonides mõtlema ja mõni võib öelda, et see on lihtsalt objektiivne tähelepanek. Viga on selles, et see on fatalistlik ja see hindab tänast olukorda eilse päeva mõõdupuu järgi. Siin on lõpulaused põgenemist tutvustaval plakatil Eesti Rahva Muuseumis Tartus: „Esimese põlvkonna jaoks oli elamine eestlasena ainuvõimalik – säilis keel, rajati ühinguid ja seltse, osaleti eesti üritustel. Iga järgnev põlvkond on eestluse kilde käest andnud ja järk-järguline integratsioon on paratamatu.“
Mis on nii paratamatu? Tahaksin teada, kui paljudes immigrantide kogukondades hoitakse teises, kolmandas, neljandas põlves üldse niisugust huvi esivanemate kultuuri vastu? Kusjuures mitte mingil religioossel või majanduslikul survel, vaid sellepärast, et see on kuskil sügaval sisse juurdunud ja et see inimestele meeldib? Kas ei võiks mõtteainet pakkuda hoopis see, et äkki on selles eestluses midagi kallist ja köitvat, mingi ürgne heas mõttes pisik, mida ei ole suutnud ei vaenlase sõjatuli, ei vaenuliku võimu paks udu ega isegi kauge maa võõras õhkkond meitest välja sikutada?
Mitmed eestlased on tulnud kodumaalt siia, sh riigiesindajad, ja näidanud suurt huvi väliseesti kogukondade vastu. See on olnud meie jaoks tohutult innustav. Natuke kummaline on aga keskmiselt inimeste seas korduvalt leida väga minimaalseid teadmisi väliseesti kogukondadest. Tekib küsimus: mida õpetatakse lastele suurpõgenemisest? Kuidas käsitletakse selliseid küsimusi nagu kes on eestlane, mis asi on eesti asi ja kust läheb eestluse piir. Need on omamoodi päris põhimõttelised küsimused.
Selge on see, et kõige täiuslikumat eestlaslikku elu saab ainult Eestis ja sellepärast ma pean väga lugu nendest väliseestlastest sõpradest, kes on rajanud oma elu Eestisse. Samuti on oluline, kas ja kuidas me saame tugevdada neid teisi ja kolmandaid ringi Eesti tuumiku ümber? Fakt on see, et on väga palju väliseestlasi, kes tunnevad eestluse üle suurt uhkust ja on valmis tegutsema Eesti heaks. Mis siis, kui väliseesti on kirjuvõitu ja vähe teistsugune. Mis siis, kui siin tegutsevad üheskoos eestlased, pooleestlased, estofiilid jne. Äkki saame siit väliseestist Eestile veel palju head teha. Äkki me saame vahel lisada mõne rikkaliku tooni eestluse lõuendile.
Ja tänases maailmas, kus Eestil on headest liitlastest eriti suurt kasu, saame me rääkida Eesti lugu – paremini tutvustada seda veel vähetuntud riiki ja selle inimesi laiale maailmale. Sest inimene kaitseb seda, keda ta tunneb, kes talle meeldib.
Me ise peame mõistma muudatusi enda ümber. Eestil ei ole meid samamoodi vaja kui varem. Me ei pea lihtsalt eestlust hoidma, nii nagu seda ammugi teeb tõhusalt kodu-Eesti. Aga me saame olla loovad, eksperimenteerida natuke selle eestluse mõistega. Ja tänases maailmas, kus Eestil on headest liitlastest eriti suurt kasu, saame me rääkida Eesti lugu – paremini tutvustada seda veel vähetuntud riiki ja selle inimesi laiale maailmale. Sest inimene kaitseb seda, keda ta tunneb, kes talle meeldib.
Nii, et: Olgem tegusad! Ärme pea ainult eilse päeva väliseestlust. Ärme lase end jääda liiga võõraks kodu-Eestist. Ärme häbene rääkida ükskõik kui vigaselt eesti keelt. Hoiame sidemeid Hamiltoni ja Toronto, Vancouveri, New Yorgi, Stockholmi ja kõikide väliskogukondade vahel. Rajame selle sillapea, teeme ära meie sajandi suurprojekti KESKUSe. Hoiame kinni vaimustusest, sest see aitab ületada igasuguseid tõkkeid. Austame neid sõjapõgenikke: julgustagu meid nende leidlikkus ja pühendumus. Olgem tragid ja nutikad, nagu eestlane loodud.
Eestil läheb meid veel vaja.
