Ligi vabandas, kuna sai aru, et tema ütlus oli rassistlik. Sellest ei saanud aga aru mitmed kommentaatorid. Jevgeni Ossinovski on valitud demokraatlikult esindama sotsiaaldemokraate. Seetõttu ei oma mingisugust tähtsust, kes on tema vanemad või millisest riigist nad on Maarjamaale sisse rännanud. Mitte ükski laps ei kanna vastutust oma vanemate tegemiste või tegemata jätmiste eest. Kuuldes sõnu „venelased” ja „Venemaa”, muutuvad eestlased hüsteeriliseks ja kaotavad kaine analüüsivõime.
Vaatame olukorda külma kõhuga ja laiemas laastus. Näiteks on USAs, Kanadas, Rootsis, Austraalias ja Saksamaal samuti palju sisserändajaid, ka Eestist. Kindlasti oskab arenenud demokraatlikes riikides elav inimene endale elavalt kujutada ette tekkivat tsunamit, kui keegi valitsuse liige peaks oma kabinetikolleegi kohta ütlema „ta on sisserändaja laps roosast erakonnast”. Kui veel oponendil oleksid eesti juured, nagu näiteks Taani endisel peaministril ja NATO-peasekretäril Anders Fogh Rasmussenil, jookseksid eestlased tormi ja saaksid väga hästi aru, et küsimus on sulaselgest võõravaenulikkusest.
Etteheide „sisserändaja poeg” ei kajasta Ossinovski töö kvaliteeti poliitikuna, mille mahlakas analüüs oleks igati legaalne, vaid see heidab inimesele ette tema päritolu. Rassismile on iseloomulik määratleda inimeste õigusi ühiskonnas eelkõige rassiliste, aga ka rahvuslike ja etniliste tunnuste, kuid ka seksuaalse sättuvuse alusel. Euroopa Liidu liikmesriikides ei ole võõravaenulikkus mitte ainult taunitav, vaid isegi karistatav. Rassism ei kuulu demokraatlike väärtushinnangute nimekirja. Meist igaüks on kuskil kas võõramaalane või sisserändaja. Euroopagi on kontinent, kus elavad koos mitmed eri rahvused. Haridusminister nimetas omakorda Ligi „teismeliseks tatikaks”. See oli primitiivne, kuid isiklik rünnak ja sai vähemalt tagantjärele vabandatuks. Kui sotsiaaldemokraat oleks kasutanud väljendit „teismeline eestlasest tatikas”, oleksid olnud temagi päevad poliitikas väga kiiresti loetud.
Tänavu suvel kaebas saksa neonatside partei NPD (Nationaldemokratische Partei Deutschland) liidupresidendi Joachim Gaucki Põhiseaduskohtusse, kuna riigipea ütles enne 2013 toimunud parlamendi valimisi nende kohta „Spinner” (peast segased). Sellel pehmel igapäevasõnal on negatiivne maik, kuid seda väljendit kasutavad noored kooliõues ja vanemad kodus, kui põnnid on saanud hakkama mingi pahateoga. „Kas oled peast segaseks läinud?” Gauck kasutas seda sõna juteldes koolinoortega, mil jutuks tulid sel ajal toimunud neonatside demonstratsioonid ühe asüülitaotlejate kodu ees Berliinis. Ta püüdis noortele nende „omas keeles” selgitada toimunut. Pruunid tundsid ennast puudutatuina ja argumenteerisid, et nende halb valimistulemus – nad ei saanud Bundestagi sisse – oli presidendi lausutud „peast segased” süü. Karlsruhe kõrged kohtunikud aga andsid riigipeale õiguse. Riigi esimesel mehel on neutraalsusest hoolimata õigus avaldada oma isiklikku arvamust ning kasutada väljendeid, mis ei ole vastuolus riigi põhiseadusega. Liitvabariigi vastava seaduse esimene paragrahv ütleb, et iga inimese väärikus on puutumatu. Gauck ei kritiseerinud kedagi uusnatsidest isiklikult, vaid nende toimingut – rassistlikke paroole hoone ees, kus elasid põgenikud. Ka Eesti Vabariigi vastava seaduse paragrahv 12 ütleb: Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, /…/ tõttu. Rahvusliku, rassilise, /…/ ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Ligi eksis oma ütlusega Ossinovski kohta selle paragrahvi vastu. Ta mitte ainult ei diskrimineerinud oma oponenti, vaid nagu arvukad vihased kommentaarid hiljem näitasid, õhutas poliitik ühiskonnas ka viha.
Sõna „roosa” kasutamine sotsiaaldemokraatide kohta näitab ajalooliste teadmiste puudumist. Just sotsid kannatasid rängalt kommunistide terrori all. Kui 1946 asutati Ida-Berliinis Saksamaa sotsialistlik ühtsuspartei SED (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands) ehk sisuliselt kommunistlik partei, siis sunniti vägivallaga nõukogude okupatsioonitsoonis olevaid sotsiaaldemokraate ühinema uue fraktsiooniga. Kes keeldus – neid oli umbes 5000 – vahistati ja saadeti aastateks vangilaagrisse. Kuid juba enne Teist maailmasõda, Weimari Vabariigi ja Hitleri võimuletulekul, toetas kommunistliku Venemaa juhtkond saksa aatekaaslaste vahendusel sotsiaaldemokraatide hävitamist. Sotsid on läbi aegade olnud kommunistide põlisvaenlased, seetõttu peaks juba austusest arvukate ohvrite vastu vältima alaväärtustavate väljendite kasutamist.
Kuid muidugi ei ole Jürgen Ligi Eestis ainukene ebaadekvaatseid väljendeid kasutav isik. Pole mõtet korrata näiteks Peeter Võsa või Erki Noole kommentaare. Kui küsimuses on venelased või samasoolised, siis unustavad mitmed eestlased oma hea kasvatuse ja tsiviliseeritud keele. On huvitav, et kuigi ka Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits ähvardas mitte just härrasmehelikult kooseluseadust pooldavaid Riigikogu liikmeid ja rikkus sellega räigelt ajakirjanduseetika põhimõtteid, siis oma töökohta ta ei kaotanud. Arenenud demokraatias ei aktsepteeriks sellist ähvardamist rahva poolt valitud esindajate vastu aga mitte ükski endast lugupidav väljaanne.
Ligi tagasiastumine oli ainuõige samm. Reformpoliitik demonstreeris riigimehelikkust ja näitas, et Eesti ühiskond on arenenud suure tüki edasi demokraatia suunas. Kauaaegse ja Euroopas austatud rahandusministri lahkumine ei juhi Eestit kriisi. Poliitikud pole demokraatias asendamatud ja nii mitmedki tagasiastumised on osutunud ühiskonnale hoopis õnnistuseks. Pealegi, Eesti tänapäeva probleemid ei seisne sugugi rahanduspoliitikas, vaid selles, et eestlased ei näe endale kodumaal enam tulevikku. Nad on väsinud elamast halvustavate ja solvavate sõnadega mürgitatud õhkkonnas, mida päeviti reostavad juurde nii poliitikud kui meediad. Tõenäoliselt viis ka sügav (verbaalne) konflikt õpetaja ja õpilase vahel Viljandi kooli pedagoogi mahalaskmiseni 15-aastase koolijütsi poolt. Alles mõni päev tagasi rääkis mulle üks hea tuttav, et tema poja pere on kolinud Haapsalust lõplikult Soome ehk Eesti on järjekordselt kaotanud kaks tööjõulist ja kolm kasvavat kodanikku. Kui lapsed harjuvad naabririigi ühiskonnaga, siis tagasitulijaid neist enam ei ole. Lahkujad olevat uue eluga rahul, erilise tähelepanu osaliseks sai naaberrahva avatus ja sõbralikkus, kes juba hommikul bussi astudes tervitavad viisakalt ja ka sealt lahkudes ei unusta soovimast juhile „head päeva”.
Neid ridasid kirjutades ilmus uudis Igar Gräzini kirjutise kohta Facebookis. Nimelt olevat, nähtavasti Euroopa Parlamendi kohast ilma jäämise tõttu kibestunud poliitik, kirjutanud, et välisministri kohalt lahkunud Urmas Paet „on tavaline Tartu kaabakas”. Jürgen Ligi olevat vastanud: „Igoril on probleem. Palun ärge osatage ega kuritarvitage. Ilma naljata. Kuni see postitus alles on, on lugu inimlikult kehv.” Igav Eestis tõesti ei hakka. Kuid „värvikate sõnakasutuste” üle pole võimalik enam isegi muiata. Lapsemeelse sõnademulinaga viiakse tähelepanu kõrvale riigi tegelikest probleemidest ja naerjate massilise lahkumiseni tsirkuseareenilt nimega Eesti.
Aino Siebert, Das Baltikum-Blatt
