Laagristki kuulis Jasmin just Esna käest, viimane tutvustas teda ka Taimo Ilvesele, kes kuulub laagri juhatusse.
JKV-st Jasmin enese sõnul eelnevalt palju ei teadnud ja ega väga teada tahtnudki – siis ju endal huvitavam. Esimesed emotsioonid olid mehel aga kohe väga head.
„Mulle meeldib see, et väga palju mängitakse JKV-trennides palli ja et trenne on noortel palju – hommikul kolm ja õhtul kolm tundi,” ütles Jasmin ja tõi võrdluseks Eesti, kus laagrites tavaks trenni ajaliselt poole vähem teha. „JKV-s oli väga palju lapsi, kes aastaringselt võrkpalli ei mängi. Selle nädala ajaga nägin ma aga ilmselget arengut, sest nad mängisid iga päev niivõrd palju.”
Jasmini sõnul on Jõekääru väga ilus paik keset metsa. Nagu paljud teised enne teda tunnistab Jasmingi, et Eesti tunne tekib Jõekäärul kiirelt. „Kohe kui Torontosse sõitsime, läksin Taimo (Taimo Ilves – toim) poole ja siis mõtlesin, et mis Kanada – Eestis olen.” Järgmine peatus oli juba Jõekääru, mis veelgi rohkem väikese Eesti moodi. „No ei ole sellist tunnet, et olen Kanadas – kasepuud kasvavad ju igal pool (naerab).”
Võrkpallifilosoofia kell kolm öösel
Jasmin tunnistas, et teiste treenerite tegemisi ta kahjuks väga jälgida ei jõudnud, sest oli oma trennidega kogu aeg liiga hõivatud. „Algul oli mul küll idee, et vaatan, kuidas treenerid siin töötavad, aga isegi kui olin mõni päev väljakul teine treener, paluti mul ikkagi esimene olla – kohalikud ametivennad soovisid kõik näha, kuidas Eestis trenni tehakse,” sõnas Jasmin. Niipalju kui tal aga silmanurgast näha õnnestus, siis midagi kolossaalset erinevat Kanada ja Eesti võrkpalli treeningmetoodikas pole. Erinevad on aga inimesed. „Nii treenerid kui lapsed on siin kohe kindlasti rohkem avatud. See suhtlus lastega ongi võib-olla see, mille siit kaasa võtan: panen kõrvataha midagi psühholoogilist ja filosoofilist,” märkis treener.
Kui juba võrkpalli filosoofiast rääkida, siis ühel õhtul sattus Jasmin laagris vastamisi ühe kohaliku teoreetikuga, kelles avastas ootamatult sedavõrd põneva vestluskaaslase, et üheskoos räägiti võrkpalliteooriast kuni kella kolmeni öösel, ja küllap oleks kauemgi räägitud, kui järgmine päev poleks pidanud vara ärkama.
Kuidas aga lapsed Eestist tulnud treeneriga rahule jäid?
„Lastelt ma otsest tagasisidet ei saanud, küll aga lugesin nende kehakeelest välja, et nad jäid ilmselt minuga rahule. Keegi nagu nuttes minema ei jooksnud,” ütles Jasmin naeruga pooleks. „Siinsete treenerite sõnul teen ma trenni teistmoodi, kui nemad teevad. Eks see ole loogiline ka. Näiteks pole mul kombeks kõike enne trenni detailselt kirja panna, mida teha plaanin – sageli teen otsuseid käigu pealt, lähtudes laste enesetundest.”
Õpilased tegid auhinnalaual puhta töö
Jasminiga Eestist kaasa tulnud kaks Pärnu Kuninga tänava põhikoolis õppivat poissi andsid endast kogu laagri jooksul maksimumi ning tegid auhinnalaual puhta töö. 12aastane Märt valiti treenerite poolt kogu laagri kõigi vanuserühmade parimaks mängijaks, lisaks ka omaealiste enim inspireerivaks mängijaks. Richard (samuti 12) aga parimaks uustulnukaks ning oma vanuserühma kõige sportlikumaks mängijaks. Kogu laagri jooksul ei olnud vist ühtegi palli, mida Richard päästa poleks püüdnud. Liivaväljakul mängides sööstis ta sageli nagu jalgpalliväravavaht läbi õhu pallile järele.
Poiste sõnul oli võrkpallilaager päris lahe. Kõik olid nende vastu väga sõbralikud ning vaatamata sageli tekkinud keelebarjäärile tekkis neil arvestatav hulk uusi sõpru.
„Väga aru ei saa, kui keegi inglise keeles räägib, aga ise natuke oskan,” sõnas Märt. Kuivõrd aga mitmed kohalikud eesti noored oskasid jälle veidike eesti keelt, sai omavahel pusides kõik jutud kenasti aetud. Vajadusel kutsuti keegi appi tõlkima.
Poisid: Magustoit pole kõige tähtsam!
Richardi sõnul tegi laagri põnevaks seegi, et treenerid õpetasid mängu teisiti kui Jasmin. „Palju harjutusi on teistsugused,” tunnistas poiss ning lisas, nagu tema treenergi juba varem, et väga palju keskendutakse JKV-s just pallimängule. „Kui Eestis tehakse väga palju ilma pallita üldkehalist trenni ja käiakse jooksmas, siis Jõekäärul keskendutakse pigem võrkpalli fun-poolele,” nentis Richard. „Meie teeme kodus tõsisemalt trenni.” Richard mõistab hästi, miks on vaja end ka üldfüüsiliselt arendada: „Et oleksin tugevam, et jõuaksin rohkem palli juurde, et söödud oleksid täpsemad jne.,” loetleb ta.
Igahommikune varajane äratus poistele meeldis, sest – nagu nad mõista andsid – mida varem võrkpallilainele lülituda, seda parem. Trennides õppisid poisid endi sõnul paljuski sama, mida koduski – näiteks lihviti kõvasti altsöötu ja rannamängu tehnikat. Poisid nentisid, et ega neil omavanuste seas väga vastaseid olnudki, suuremate vastu ei saanud aga ametlikult mängida. Miks mitte? „Võrk oleks liiga kõrge olnud,” muigas Märt.
Väsimust noored ei tundnud.
Jõekääru söögist rääkides läksid poistel korraga silmad särama.
„Söök on Jõekäärul väga hea, peaaegu sama hea kui kodus,” tunnistas Richard, samal ajal kui Märt kaasa noogutas. Eriti meeltmööda olid poistele igahommikune muna ja peekon ning nende sõnul polnud magus kaugeltki kõige tähtsam.
Miks mitte ka Eestis?
Millegi üllatavaga Jasmin ja tema kasvandikud Kanadas kokku ei puutunud. Küll aga tegi talle nalja teiste Eestist tulnud laagriliste hääletoon, mis kõigest kuu ajaga oli juba Kanada päraseks muutunud. „See, kuidas küsiva lause lõpus hääl tõuseb,” selgitas Jasmin naerdes. Siis aga tõsines ning lisas: „Mul on väga hea tunne, et sain midagi endast siia anda, sest väga vägevat asja tehakse siin (loe: JKV-s).”
Jasmini sõnul on sarnaseid laagreid kunagi ammu Eestiski tehtud – nii Pärnu lähedal Pärlseljal kui Säreveres, kus ligi sada last korraga võrkpalli mängisid. „Hetkel meil midagi analoogset aga pole, mis on väga kurb,” märkis ta. „See oleks vaja uuesti käima lükata – just järelkasvu silmas pidades. Ma ei usu, et Eestis asi sponsorite puuduse taha jääks, pigem ei ole meil sellist inimest, kes asja veaks. Treenerid on ise kõik hommikust õhtuni lastega seotud ja suvi on ainus aeg, kus saab veidigi hinge tõmmata. Laagrisse tulla oleks ju tore, aga et ise hakkaks asja ajama, selleks aega ei jää.”