Oma vanematele saatsin tihti väikese kalendri, kust nad saaksid jälgida päikesetõusu- ja loojangu aegasid Eestis ja nõnda ka meie elurütmi, kuid alati hoiatasin kõiki kirjalikult; justkui vastutusest loobumisena (disclaimer): “Ettevaatust, nädal algab esmaspäevaga!” Tihti rõhutasin ka vildikaga (marker) iga kuu esmaspäevade tulpa.
Mul endal on üle hulga aja köögiseinal Kanadast pärit “Friends of Algonquin Park” kalender. Väga tahaks näha tänavust Toronto Eesti Täienduskoolide seinakalendrit ning Toronto Eesti Ühispanga taskukalender/märkmik on mu iga-aastane lemmik, nii et ma pole veel päris esmaspäeva, kui nädala alustaja usku, pööranud.
Kivisse ja puusse raiut'
Elu esimest sirvilauda nägin päris väikesena Taadi värkstoa (ehk töötoa) seinal Kotkajärvel. Kalendrimärgid oli tema poolt laia, heledasse lauatükki uuristatud ilmselt õppevahendina nii skautide, gaidide, kui ka Metsaülikooli rahva jaoks. Naabrite Sootsi tares olid ka minu mäletamist mööda sirvilauad palkseinal. Aga see oli müstika, täiesti nagu hiina keel.
Eesti Rahva Muuseumi kodulehel (erm.ee) on neid tutvustatud nõnda: “Sirvilauad, puukalendrid ehk ruunikalendrid kajastavad rahvapärast ajaarvamist. Vanim teade eestlaste sirvilaudade kohta pärineb 17. sajandi teisest poolest Th. Hjärne kroonikast ja kõlab nõnda: “Ka olen ma Läänemaal eestlaste juures [puu]keppe näinud, millele nad on lõiganud [kogu] aasta päevad koos liikumatute pühadega; selle kombe on nad kahtlemata õppinud lähedalasuvatel saartel elavate rootslaste käest, kellel säärane tava on üldine.” Ruunikalendrite päriskodu on Skandinaavia. Meie rahvapärases ajaarvamises ei tohi sirvilaudu üle tähtsustada, sest arvatavasti on nad puudutanud ainult üht osa eestlasi.”
Maavalla Koda kirjutab kalendril seevastu: “Sirvikalender on teadaolevalt meie ainus oma ajaarvamisvahend. Tosina jagu muistseid puusse lõigatud sirvilaudu on säilinud tänini ja hoitakse tallel muuseumides. Nende põhjal on koostatud uued sirvilauad, mis ilmuvad tänavu juba 35. korda.”
Kuju järgi jagunesid vanad ruunikalendrid kahte rühma: 1) ühele lauale või kepile lõigatud kalendrid, mille märgid võisid asuda puukepi erinevatel tahkudel sirgete ridadena, keerelda ümber kepi spiraalina või ringikujuliselt; 2) mitmest kokkuköidetud puulauakesest kalendrid.
Jätkub ERMi kirjeldus: “Sirvilaudade põhirida moodustub seitsmest korduvast märgist, mis on ruunitähestiku seitse esimest tähte. Lihtsamatel kalendritel on nädalapäevad sisse lõigatud ühesuguste joonekestega ja pühapäev ristikesega.
Tähtpäevad võivad olla esile toodud mitte märgi, vaid sõnaga – või mõlemaga korraga. Tähtpäevade märkimine erineb kalendritel kas äramärkimist väärivate päevade valiku või ka tähistamisviisi poolest. Märke on erinevaid – lihtsatest kriipsukestest keeruliste pildikesteni. Tavaliselt on tähtpäeva märgiks mingi eseme stiliseeritud kujutis, näiteks Katariina ratas kadripäeva juures, tärkav viljapea eerikupäeval, 18. mail, ülespoole sirutuvate okstega puu künnipäeval, 14. aprillil ja longuvajunud okstega puu kolletamispäeval, 14. oktoobril.”
Y ja Ü, pehme ja kõva
Maavalla Koda eelistab Y tähte Ü-le. Sellepärast ka kirjapilt sydakuu ja sygiskuu (sept.). Küsisin Eesti maa- ja taarausulisi ühendava Maavalla Koja vanemalt Ahto Kaasikult, kes on ka Kotkajärve Metsaülikoolis külalislektorina viibinud, miks selline eelistus. Ta vastas: “Y tähemärki on Ü asemel Eestis kasutatud vahelduva eduga 1920. aastatest peale. Eks Y märgi kasutajad tunnevad suuremat lähedust Soome ja laiemalt põhjalaga kui Saksamaaga.” (Saksa keeles tähistatakse sama häälikut Ü märgiga – RK)”.
Lisaks kuuveeranditele näitavad sirvid kõva ja pehme aja algust. Nimelt usuti vanasti, et pehme (ehk mäda) aeg “on hää lagundaja ja määndaja. Pehmel ajal lähevad haavad kergesti pahaks ja piim hapuks. Siis raiutakse võsa, laotatakse sõnnikut, hävitatakse kahjureid (pests) ning kylvatakse-istutatakse kõik, mis alla kasvatab. Kõige pehmem aeg on kaduneljapäev – kaduaja neljapäev enne kuu loomist (tänavu 10.01, 9.05, 6.06, 5.09).
Kõval (kalgi) ajal alustatud või tehtud asjad jäävad pysima: puu ei mädane ja haavad paranevad hästi. Siis kylvatakse teravili ja kõik muu, mis pääle kasvatab (kapsas täie kuuga). Aasta kõige kõvemad ajad on radokuu (veeb.) ymbruses, siis lõigatakse ehituspalk ja muu tarbepuu. Kõvad-pehmed ajad ei välista noore-vana kuu yldtuntud tähendusi. Kõik, mis kasvama peab (kylv, istutus), tehakse maha ikkagi noore kuuga; mis hävima peab (võsa, kahjurid jms), tehakse vanaga.”
Maavalla sirvikalendri kuunimed on järgmised: sydakuu (talve keskpaiga järgi; jaan.), radokuu (rajude aja järgi; veebr.), urbekuu (urbade tulemise järgi; märts), mahlakuu (puude mahlajooksmise aeg; aprill), lehekuu (mai), pärnakuu (pärnade õitsemine; juuni), heinakuu (juuli), põimukuu (põim tähendab viljalõikust, samuti viljavihkude põimimist; august), sygiskuu (sept.), porikuu (okt.), kooljakuu (koolja on surnu, koolma = surema; nov.), jõulukuu (dets.).
Paljud teavad rahvapäraste kuudenimetuste seas nt jürikuud (aprill) ja jaanikuud (juuni) ja meie rahvapäraseid kuudenimetusi on palju enam, kui siin ära märkida jõudsin (vaadake maavald.ee). Kuid nagu Y-kasutus versus Ü, eelistab Maavalla Koda loodusest lähtuvaid kuunimetusi pühakutepäevadest tulenevatele, mis on toodud mujalt ja peegeldavad algselt teiste rahvaste tõekspidamisi.
Riina Kindlam, Tallinn