Loorits kummutab selle pessimistliku nägemuse veendumusega, et eestluse elujõud omab vajalikud eeldused praeguse (s.o. 1951.) suure murranguaja ületamiseks, mida ta põhjendab meie olemuse rahvapsühholoogilise ja kultuuriloolise analüüsiga, käsitledes eestlaste väärtusteadvust, teadmistejanu ja kogemusi, mis on aidanud neil ületada raskeid aegu. Kuidas sobituvad need enam kui poole sajandi tagused seisukohad tänapäeva? Mis või kas üldse midagi on muutunud? Kuidas on lood meie elujõuga praegu?
Eestluse elujõu tera
2010. a ilmunud raamatus „Eestluse elujõust” nendib selle autor Indrek Koff, et eestlastele on iseloomulik „tulistada, lajatada, lahmida, käratada, sajatada, sisiseda, hõõruda nina alla, vinguda” jm, aga sellest hoolimata idaneb meis kõigis hävimatu TERA, mis ei sarnane ühegi teise sisemise teraga universumis. See tera on elu edasiviiv originaalsus, meie elujõud, kirjutab Koff.
Muidugi oleme me sitke rahvas, kes ei anna kergesti alla ega taandu ka siis, kui elame võõra rahva seas, kodumaast kaugel. Ilmselt tänu just sellele terale, mis meis siiani pesitseb. Janika Kronberg toob selle näiteks Kotkajärve Metsaülikooli, kus ta ka ise osales 2012. a (Maaleht, 23.03.2013.). „Kui Eesti kõrgharidussüsteemis on üleilmastumisega kaasa joostes emakeelne õpe metsa poole minemas, siis mujal maailmas eestlaste asualas on eesti keel ammuilma metsast tuge saanud ja saamas. Oleme ikkagi metsarahvas olnud ja jääme selleks ka kodust kaugel, olgu siis kodumaalt lahkumise põhjused millised tahes. Vaimne vastupanu kasvab välise surve olukorras ning eestlasele omane jonnakus on leidnud võimalusi emakeele kõnelemiseks ja arendamiseks igal ajal ja igal pool. /…/ Kotkajärve Metsaülikool on juba 45 aastat olnud üheks eestluse kantsiks Kanadas ja ajanud võrseid ka mujale – Rootsi, Austraaliasse ja USAsse ning kodumaalegi, alates sellest, kui raudne eesriie langes ja suhtlemine ajapikku kompleksivabamaks muutus. Tagantjärele tuleb tänulik olla neile ettevõtlikele rahvuskaaslastele, keda suuremeelsus ja ettenägelikkus ajendas raha kokku panema ning eesti keele pruukimiseks maatükikesi ostma,” kirjutab Kronberg ning lisab isikliku tähelepanekuna, et kuigi mõneski Kanada eestlaste vanema põlvkonna esineja jutus kõlas nukraid noote eestluse taandumisest, oli mulje pigem entusiastlik.
Kuid eestluse elujõud väljaspool kodumaad ei piirdu mitte ainult Metsaülikooliga. Selle kohta võib tuua sadu või isegi tuhandeid näiteid. Olgu siinkohal nimetatud vaid mõnda – ESTOd, Lääneranniku Eesti Päevad, meie aastakümneid tegutsenud täienduskoolid, skaudi- ja gaidiorganisatsioonid, kirikud, maakondlikud ühendused jne, jne. Ka siis, kui keel teeb vähikäiku, peavad uute põlvkondade eestlased kalliks oma päritolu, kultuuri ja rahvuslikke traditsioone.
Kiitust ja tunnustust napib
Kirjanik Imbi Paju nendib, et meil (eestlastel) on kiituse asemel kombeks öelda, et alati saab kõike teha paremini, või küsida, miks tehtud pole veel seda, teist ja kolmandat. Kahjuks jätame üksteist tihtipeale tänamata ja tunnustamata. Ta on märganud, et Eesti ühiskonnas usutakse, et kriitiline tagasiside on tunnustusest ja kiitusest kasulikum, mis jätab tunde, et ükski tegu pole piisavalt hea. Kui Paju esines ühel vene noortele mõeldud koolitusel, küsis üks ajalooõpetaja, kuidas me saame eestlastest hästi mõelda, kui te räägite endast ja oma juhtidest nii halvasti. (PM,25.07.12.).
Kas selline negatiivsus on meie põhjamaistesse geenidesse kodeeritud või on see kasvatuse lünk? Ometi on heal sõnal tohutu jõud, see võidab rahvatarkuse põhjal isegi võõra väe ja aitab kindlasti säilitada ka elujõudu. Teiste ja enda ebaõnnestumiste rõhutamine ja tänitamine ei muuda ju kedagi paremaks.
Regionaalpoliitika küündimatus
Mõni aeg tagasi koostatud ülevaatest ilmnes, et üle poole Eestist ei ole lähitulevikus enam elujõuline. Kui see ülevaade vastab tõele, kas siis senine regionaal- ja rahvastikupoliitika on läbi kukkunud? Ajakirjanik Andres Raid küsib oma arvamusloos, kas eestluse elujõud on lõplikult kadumas (ÕL, 03.12.13). Ta kirjutab: „Eesti põhiseaduses on otse ja arusaadavalt kirja pandud, et riik selleks loodud ongi, et rahvus, keel ja kultuur igavesti kestma jääksid. Kui rahvast ei ole, pole ka kultuurist põhjust rääkida selle füüsilise kandja ehk inimese puudumisel.” Raid on veendunud, et kuna sõna „vastutus” on ametlikust keelepruugist kadunud, on loomulik, et praeguseks väljakujunenud olukorra eest ei vastuta keegi. Stalini-aegne haldus-territoriaalne jaotus püsib siiani ja keegi ei kavatsegi seda muuta.
On meeles, et Torontos toimunud 2000. a ESTO ajal peetud pressikonverentsil küsis Imbi Paju president Lennart Merilt, mida on ära tehtud regionaalpoliitika parandamiseks. Pärast pikka mõttepausi vastas president, et mitte just palju. Olukord on jäänud enam-vähem samaks ka nüüd.
Raid toob näiteid, kuidas teistes riikides on maksusüsteemid piirkonniti indekseeritud. Nii saab näiteks õpetaja Norra põhjaosas mitu korda rohkem palka kui pedagoog pealinnas Oslos. Võib arvata, et selline süsteem stimuleerib õpetajaid ka kaugel põhjas töötama.
Eestluse elujõu püsimise seisukohalt on oluline, et kõik Eesti piirkonnad oleksid ühtlaselt asustatud ja et inimesed sealt mujale ei lahkuks. Meie väikese rahvaarvu juures on ju iga inimene tähtis ja väärtuslik.
Elle Puusaag
