
Teekond Ameerikasse sai tegelikult alguse juba palju enne minu sündi, tänu vanematele. Nimelt omandas minu isa Ove Sander 1999. a Minneapolises asuvas AFLC Seminarys magistrikraadi teoloogias (Master of Divinity, M.Div). Ameerikas õppides tutvus ta paljude kohalike eestlastega. Üks neist oli professor Olaf Miller, kes oli seotud St. Olaf College’i psühholoogiaosakonna rajamisega. Just nende tutvuste kaudu tekkis mu perekonnal side St. Olaf College’iga, mis mängis hiljem olulist rolli nii minu vanema venna Siimoni kui ka minu haridusteel. Siimon asus sinna õppima enne mind ning mõned aastad hiljem otsustasin ka mina sama tee ette võtta. Seega võib öelda, et minu Ameerikasse sattumine ei olnud sugugi juhuslik, vaid sai alguse juba aastakümneid varem loodud perekondlikest sidemetest.

Eestis õppisin kaksteist aastat Vanalinna Hariduskolleegiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 2020. a asusin õppima St. Olaf College’isse Northfieldis, Minnesotas, kus omandasin 2024. aastal bakalaureusekraadi psühholoogias ja kunstiajaloos. Bakalaureuseõpingute ajal õppisin ka vahetusüliõpilasena Kopenhaagenis. See oli väga tore kogemus, eriti kuna sain mõnda aega olla kodule ja perekonnale geograafiliselt palju lähemal.

Pärast bakalaureusekraadi omandamist jätkasin õpinguid University of St. Thomases, kus olen praegu nõustamispsühholoogia magistriõppes.
Kuidas läks sisseelamine Ameerikasse?
Kolisin Ameerikasse 2020. a täpselt koroonapandeemia ajal, mistõttu oli sisseelamine kindlasti tavapärasest natuke teistsugune. Samas ei olnud Ameerika mulle sugugi võõras. Käisin siin esimest korda juba kaheaastaselt ning enne siia kolimist olin Ameerikat külastanud 17 korda. Seetõttu olin Ameerika kultuuri ja eluoluga juba üsna tuttav, kuigi loomulikult on riigis elamine ja selle külastamine kaks väga erinevat asja.
Arvan, et üks kõige olulisemaid asju välismaale kolides on tugivõrgustik. Selles osas olen olnud väga õnnelikus olukorras, sest mul olid juba enne siia kolimist Ameerikas inimesed, keda tundsin ja kellele sain toetuda. Ma ei pidanud alustama päris nullist. Ka täna on mul siin inimesi, kellele saan alati helistada, kui vajan abi, nõu või lihtsalt kedagi, kellega rääkida. Arvan, et selline turvatunne on väga oluline, eriti kui su perekond ja lapsepõlvekodu asuvad teisel pool ookeani.
Eesti ja Ameerika erinevused
Eesti ja Ameerika vahel on loomulikult väga palju erinevusi, kuid üks kõige silmatorkavamaid on minu jaoks inimeste suhtlemisviis.
Kuna olen suurema osa oma USAs veedetud ajast elanud Minnesotas, olen harjunud siin tuntud väljendiga Minnesota Nice. Inimesed on üldiselt väga sõbralikud, tulevad kergesti rääkima ja tunnevad huvi isegi siis, kui nad sind ei tunne. Selline igapäevane väike vestlus ehk small talk on täiesti tavaline.
Iga kord, kui Eestisse lähen, pean endale jälle meelde tuletama, et seal on suhtlemiskultuur mõnevõrra teistsugune. Eestlased hindavad väga privaatsust ja isiklikku ruumi ning selles ei ole iseenesest midagi halba. Küll aga arvan, et võiksime Ameerikast kaasa võtta rohkem sellist igapäevast uudishimu ja hoolivust teiste inimeste vastu. Kas või seda, et küsime naabrilt, kuidas tal läheb, tunneme huvi teise inimese tegemiste vastu või pakume abi ilma mõne erilise põhjuseta.
Minu jaoks on see seotud ka sallivusega. Ameerikas elamine on õpetanud mind rohkem märkama nii inimestevahelisi sarnasusi kui ka erinevusi ning mõistma, kuidas need võivad meie elu rikastada. Mulle tundub, et huvi teise inimese vastu on üks esimesi samme suurema mõistmise ja sallivuse poole.
See ei tähenda sugugi, et Eestis sellist hoolivust ei oleks. Pigem väljendub see meie kultuuriruumis teistmoodi.
“Me ei pea tingimata jagama samu arvamusi ega elukogemusi, et üksteisest lugu pidada. Minu jaoks on oluline püüda mõista, mis meid ühendab, aga ka seda, kuidas meie erinevused võivad maailmapilti avardada.”
(Eimi Sander)
Mis mulle Ameerikas meeldib ja millest puudust tunnen?
Olen vahel mõelnud, et Eesti meeldib mulle just sellepärast, et ta on väike ja Ameerika sellepärast, et ta on suur.
Eesti väiksuses on midagi väga erilist. Kõik tundub kodune ja tuttav ning inimestevahelised sidemed on sageli väga lähedased. Samas võib väikeses ühiskonnas vahel tekkida tunne, et su tegemised ja valikud on justkui pidevalt kellegi vaateväljas.
Ameerikas meeldib mulle, et on ruumi olla lihtsalt mina ise. On võimalik leida inimesi, kellega jagan sarnaseid väärtushinnanguid, tegeleda sellega, mis mulle huvi pakub ja kujundada oma elu ilma tundeta, et mind pidevalt mingi kindla mõõdupuu järgi hinnatakse. Loomulikult sõltub see ka sellest, kus Ameerikas elada, sest tegemist on tohutult suure ja mitmekesise riigiga.
Üks, mida olen Ameerikas elades eriti palju õppinud, on uudishimu teiste inimeste vastu. Me ei pea tingimata jagama samu arvamusi ega elukogemusi, et üksteisest lugu pidada. Minu jaoks on oluline püüda mõista, mis meid ühendab, aga ka seda, kuidas meie erinevused võivad maailmapilti avardada.
Kõige rohkem tunnen aga puudust oma perekonnast. See on ilmselt ka suurim põhjus, miks olen aeg-ajalt mõelnud Eestisse tagasi kolimisele.

Minu isa ja ema on ikka öelnud, et kui ei oleks hüvastijätte, ei oleks ka rõõmsaid taaskohtumisi. See mõte on mind aastate jooksul väga palju aidanud. Loomulikult on raske oma perega igal aastal hüvasti jätta, teades, et järgmise kohtumiseni võib minna väga kaua. Aga see tunne, kui pärast pikka eemalolekut jälle oma lähedasi näed, on midagi sellist, mida on peaaegu võimatu sõnadesse panna.
Minnesota eestlaskond ja kultuurielu
Minnesota eestlaskond ei ole küll kõige suurem, kuid siin on piisavalt inimesi, kelle jaoks on eesti kultuuri ja kogukonna hoidmine väga südamelähedane.
Ajalooliselt on Minnesotas olnud aktiivne eestlaskond, kuid aeg on teinud oma töö. Osa inimesi on ära kolinud, osa meie seast lahkunud ning mõned kunagi aktiivsed traditsioonid tasapisi soiku jäänud. Samas leidub siin inimesi, kes soovivad sellele kogukonnale uut elu sisse puhuda.
Üheks oluliseks eestvedajaks on MEARA (Minnesota Estonian American Regional Association), mille kaudu püütakse kohalikke eestlasi taas rohkem kokku tuua ja kultuurielu elavdada. Näiteks on ellu kutsutud igakuised eestlaste kokkusaamised Minnesota Norra majas ehk Norway House’is. Need annavad võimaluse kohtuda teiste eestlastega, rääkida Eesti uudistest ja lihtsalt veeta aega inimestega, kellega jagame ühist keelt ja kultuurilist tausta. Minu arvates on sellised kokkusaamised väga olulised, eriti nooremale põlvkonnale, kelle jaoks ei pruugi eestlaste kogukond välismaal enam nii iseenesestmõistetav olla.
Minu enda roll Minnesota eestlaskonnas on eelkõige jõuda noorema põlvkonna eestlasteni, kes siin elavad ja leida võimalusi, kuidas neid rohkem kogukonna tegemistesse kaasata. Arvan, et eesti kultuuri ja kogukonnaelu püsimiseks Minnesotas on väga oluline kuulata noori ja mõista, mis neid tegelikult huvitab.
Minu jaoks ei tähenda kultuuri hoidmine üksnes olemasolevate traditsioonide jätkamist, vaid ka seda, et anname noortele võimaluse neid traditsioone omal moel edasi kanda ja uusi juurde luua. Loodan väga, et suudame tuua Minnesota eestlaskonda rohkem noori, uusi ideid ja värsket energiat, et eesti kultuurielu siin ei jääks ainult mineviku mälestuseks, vaid oleks midagi elavat ja tähenduslikku ka järgmistele põlvkondadele.
Üks tore näide eesti kultuuri jõudmisest Minnesotasse on ansambel Puuluup, kes on siin juba kolmel korral esinenud. Loodan väga, et tulevikus õnnestub Minnesotasse tuua veelgi rohkem Eesti muusikuid, kunstnikke, näitlejaid ja teisi kultuuritegelasi. Minu jaoks ei ole oluline üksnes see, et meie, välismaal elavad eestlased oma juuri ei unustaks, vaid ka see, et saaksime eesti kultuuri tutvustada ameeriklastele.
Suurem osa mu sõpradest on ameeriklased ning olen mõistnud, et kultuuri on vahel keeruline ainult sõnadega edasi anda. Palju lihtsam on seda mõista, kui saad seda ise kogeda. See võib tähendada Puuluubi kontserdil käimist, kus Eesti kultuur jõuab inimesteni muusika kaudu. Või hoopis seda, kui küpsetan sõpradele piparkooke, pakun glögi või valmistan midagi muud, mis mulle Eestit ja lapsepõlve meenutab.
Arvan, et kultuuri edasiandmise juures ongi kõige olulisem kogemus. Kui saame kultuuri tuua inimeste silme ette, kõrvadesse või isegi maitsemeelteni, muutub see palju isiklikumaks ja tähenduslikumaks. Just sellist eesti kultuuri tutvustamist sooviksin Minnesotas rohkem näha ja sellesse ka ise panustada.
“Kui keegi otsustab elada Eestist eemal, siis miks peaks see vähendama tema kuuluvustunnet või armastust Eesti vastu? Ja miks peaksime meie olema need, kes otsustavad, kui eestlane keegi teine on?”
(Eimi Sander)
Mida tähendab minu jaoks eestlaseks olemine välismaal?
Üks mõte, mille juurde olen aastate jooksul ikka ja jälle tagasi tulnud puudutab seda, mida tähendab üldse olla eestlane.
Vahel võib kuulda, et kui inimene ei ela Eestis, siis ei ole ta justkui enam päriselt eestlane. Mina sellega ei nõustu. Minu jaoks on eestlaseks olemine midagi palju enamat kui lihtsalt füüsiline asukoht.
See on seotud meie keele, mälestuste, väärtuste, traditsioonide ja inimestega, kes on meid kujundanud. See on seotud sellega, mida armastame ja oluliseks peame ning mida soovime järgmistele põlvkondadele edasi anda.
Arvan, et oluline on meeles pidada, et igal riigil ja kultuuril on omad tugevused ja nõrkused. Me ei pea valima, kas Eesti või Ameerika on parem. Võime mõlemast midagi õppida ja lasta neil kogemustel end rikastada.
Samuti arvan, et enne kellegi teise eluvalikute kritiseerimist võiksime hoopis endalt küsida, miks need valikud meid nii väga puudutavad. Kui keegi otsustab elada Eestist eemal, siis miks peaks see vähendama tema kuuluvustunnet või armastust Eesti vastu? Ja miks peaksime meie olema need, kes otsustavad, kui eestlane keegi teine on?
Võib-olla aitaks selline enesesse vaatamine paremini mõista mitte ainult teisi, vaid ka iseennast ja seda, millist ühiskonda soovime tegelikult kujundada.
Minu jaoks on Eesti alati kodu, olenemata sellest, kus ma parasjagu elan. Ja võib-olla just eemal olles olen õppinud veelgi rohkem hindama seda, mida tähendab olla eestlane.
Eimi Sanderiga suhtles Kai Kiilaspea