Mälupildid ja –lood (konserveeritud konversatsioonid) on raamatus jagatud peatükkideks, algul täpsemalt, hiljem lõdvemalt. Leidub varemavaldatud lühilugusid, raadiovestlusi, mitmesuguseid artikleid, portreid ja ülestähendusi, pildistusi kaasteelistest ja dokumentaalfilmide käsikirju. Rohkelt kvaliteetset fotomaterjali nii autori enda kui ka teiste kaameratest. Lõpus, nagu sedalaadi teostele omane, filmitööde ja isikunimede loend.
Pikem järeljutt ei ole niivõrd kokkuvõte kirjapandust kui hellapilguline tagasivaade käidud teele, suutmatus lahti lasta kaua hoitud sõbrakäest. Autori enda sõnades väljendatuna: meeleheitlik katse kõnelda ka nende eest, kellel endal enam häält ei ole. Iidsest ajast on püütud mälu üles tähendada mitmel viisil. Helimaastikul on säilitatud eilsed-üleeilsed argihäälitsused nagu rehepeksumasina undamine, hobuvankri kolin munakivisillutisel, vokiratta vurin, käsikiviga jahvatamine, mahajäetud külade hääled ja palju, palju muud. Autor küsib: kas heli saab näha? Miks ei peaks saama, kui võib salvestada looduses ümbritsevat vaikust. Sellekohane palve olevat esitatud loodushelide jäädvustamise meistrile Fred Jüssile. Inglismaal polevat see enam võimalik.
Autori aupaklik suhtumine Edisonisse, kelle leiutiste abil mineviku helid kinni püütud ja valla päästetud, on mõistetav. Lubatagu siinkirjutajal teha autori eest kummardus ka Gutenbergile, tänu kellele võime nautida meisterlikult esitatud mälupilte kirjasõnas. See on pealkirjas mainitud ekskursiooni kolmas tahk.
Eerik Purje
