Kujutame ette metsaserva pimeduses helgiheitja ootamatu sära sees linases rüüs valget kuju, kelle kõrgele lendu lastud kõla vaigistab isegi ritsikate ning suurkonnade senini tähele pandud häälitsused. Kuulajad ja pealtvaatajad? Eesti noored, kodumaalt põgenenute lapsed, kes istudes New Jersey männipuude kuivanud palkidel, hakkavad tunnetama vanade helindite algupära, oma esivanemate hääli.
Võiksime küsida, kui palju kontsertlavalt tulnud lauljaid lähevad männimetsa liivale lastele laulma, pigem öeldud, leelotama? Sest järjekindlalt kujunes Elleni kohta väljend ,,leelotaja”.
Kuidas aga kontsertlauljast leelotaja sai? Ja kuidas hädaohtudest pääsenud noorest põgenikust veelgi ennem kontsertlaulja sai?
Kui Ellen alles noor veel oli ja lapsepõlves mängis, ei teadnud ta muud kui seda, mis tema nägi kodumaise silmaga. Enne, kui tulid hirmuäratavad hädaohud. Isa surmati vene sõdurite poolt Tallinna lahingu ajal 1941. a. sügisel. Soomlannast ema ja Ellen nägid Soomet kui kindlamat varjupaika. Ellen ise pääses väikese laeva söepunkris läbi sakslaste valve. Laev jõudis Soome randa, kuid sattus kuu aega hiljem meremiini otsa, kusjuures kogu meeskond hukkus. Ellen jäi aga mõneks aastaks Soome, kuhu ema siis järele tuli.
Olles kaotanud Jätkusõja venelaste vastu, olid soomlased kohustatud kohalikud eestlased üle andma Nõukogude Liidule, nö. süngema saatuse ohvreiks. Sellisest kohustusest oskas aga hõimurahvas end mööda libistada. Soome rindel võidelnud eestlasest sõbra kaudu pääses ka Ellen, metsikule meretormile vaatamata, logiseva sisevete laevaga 1944. a. sügisel mitmesaja rahvuskaaslasega Rootsi, kus hiljem sõbrad saatsid noore neiu tuntud eesti laulupedagoogi juurde.
Ellen on minule tänumeeles korranud, kuidas lihtsalt õnne ja sõprade kaudu on temal elus vedanud. Tänu Helmi Betlemi laulustuudiole, pääses ta konkursi korras ühte Stockholmi teatrikoori (Oscars-Teater), kus ta hakkas laulma kui koorisolist. Kui ta 1951. a. Kanadasse jõudis, jätkas ta laulutunde samas stuudios, mis oli samuti Stockholmist ümber kolinud. Praeguse ajajärgu eestlaskond ei oska kujutada ette, milline laulu- ja teatrikultuur säras pagulasajastu algaastail Rootsis, Kanadas ja USAs, varem mõned aastad isegi Saksamaal. Ellen oli osa sellest, lauldes ja mängides kaasa Eesti Rahvusteatri aktiivse trupiga Torontos.
Aastal 1955 siirdus Ellen New Yorki, kus jätkas õpinguid Manhattani tuntud muusikakoolis. Kuna diplomitööks oli ta valinud eesti rahvamuusika, tärkas tulevane kiindumus. Oli ju selleks ajaks Põhja-Ameerikas kättesaadavaks saanud Eestis üllitatud Herbert Tampere materjal. Ellen on mulle tihti tänumeeles meenutanud dr. Viktor Kõresaart, kui tema tolleaegsete õpingute juhendajat eesti muusika alal; tulemus oli bakalaureusekraad muusikas.
Minul on kuskil kirja pandud Elleni poolt tsitaat: ,,Komistasin regilaulu peale aga enne kui noorem generatsioon, kellele see muutus identiteedi küsimuseks.”
Klassikaline vokaalrepertuaar jäi siiski Ellenile lauluesituste aluseks ja võimaldas kontserte Kanadas, Rootsis, USAs, kord Norras ja hiljemgi Eestis. Selline stiil jäi tema ettekannete juurde, kajastudes ka tema heliplaadil Eesti rahva- ja jõululaule, mis ilmus 1965. a.
Abielu dr. Herbert Valdsaarega viis Ellenit avaramale perekondlikule pinnale, mille asukohaks sai Wilmington, Delaware. Eesti keele vastu ilutunne kandus ka kahe tütre nimedele, Elo ja Leelo, nimed, mis ikka ja jälle kõlavad tähendusrikkalt kaaseestlaste kõrvus. Tütred on rikastanud vanemaid kaheksa lapselapse ja järgnevate järeltulijatega.
Ei tohi unustada Elleni kontakte toimekate rahvuskaaslastega. Südames paiga leidnud rahvamuusika arendas sidet Toomas Metsalaga, kes oli samuti hakanud uuringuid tegema rahvamuusika kohta, olles ise rahvatantsutreener ja rühmajuht – hiljem Esto'84 esimees – ja kes rakendas Elleni oskusi omagi lavastustes. Arenesid kontaktid rahvamuusika teadlastega Eestis, siinjuures näiteks Igor Tõnurist, keda Ellen tihti tsiteeris oma ettekannetes. Kontaktid mõnegi noorema põlve liikmega Kanadas ja USAs vihjavad Elleni rollile kui pärimusmuusika teerajaja Põhja-Ameerika eestlaskonnas. Samas säilis sõprus oma esimese lauluõpetajaga, kellega ta pidevalt kohtus viimase suvilas Toronto lähistel.
Ettekannete ja õpitubade kõrval hakkas Ellen ka huvi tundma vanade eesti rahvapillide vastu, andes selle juures välja kakskeelseid trükiseid. Selle tegevuse juures tekkiski meil kunagine kontakt, mis aeg-ajalt kandus muudele küsimustele. Kui paar aastat tagasi oli mul vaja viibida paar päeva Lääne-Floridas, pakkus abielupaar Valdsaar mulle enda juures öömaja – lõunapoolses linnas, nimega Naples, kuhu nad olid kolinud rohkem kui kümmekond aastat varem.
Kui Ellen palus, et selgitaksin avalikult – ehk iseloomustamaks kunagist soomlaste heategu, tema pääsemist Rootsi enne maailmasõja lõppu, saigi minust, tänu temale, ühe pagulasajaloo etapi uurija, mis mind peatselt ühendusse viis ka Elleni laevakaaslastega, kes aga 1944. a. olid veel lapsed nagu minagi, olles põgenikuteel küll veidi teises suunas. Nii kandub edasi Elleni põnev lugu, mis kahes-kolmes eestikeelses lehe numbris ilmus vaid kolm kuud enne tema surma. Meie kahekõnel siis aga polnud veel lõppu, kuna nooruslikult uudishimuline Ellen jäi ikka ja veel ootama uusi vastuseid mineviku küsimustele.
Vahepeal – ja ootamatult – lahkus üks meie rahvuskultuuri kehastus.
Jääd särama, kallis Ellen, meie südameis ja vaimusilmis!
Andres Raudsepp
