Inimese elu ollakse harjunud mõõtma aastate arvuga, mis jäävad ta sünni ja surma vahele. Ometi ei ole see elu, vaid pelgalt eksistents. Inimese elu lõpeb siis, kui teda enam ei mäletata. Meie sünnime siia ilma sõltumata meie endi tahtest. Elu on kaunis kingitus, millega kaasnevad kohustused. Elutee ots antakse meile kätte, käima peame aga ise. Iga samm sellel teel, mis ei jäta jälgi, kustutab osa meile kingitud elust. Mida tugevamad jäljed keegi meist suudab oma eluteele jätta, seda pikem on tema tegelik eluiga.
Pidagem ka meeles, et kedagi meist ei saadetud siia ilma elama üksi. Eksistents on meie endi jaoks; elu on see, mida elame teistele. Elu kvaliteeti ei määra see, mida oleme osanud endale kahmata, vaid mida oleme suutnud endast ära anda. Nooruses tormame oma eluteele suure hoo ja energiaga. Vahel juhtub, et kihutame aina edasi, kuni seisame surmaga silmitsi ja taipame kohkunult, et oleme unustanud elada.
Psühholoogid ütlevad, et kaks tugevaimat motivatsiooni tegutsemiseks on hirm ja lootus. Kuid hirm võib mõjuda ka halvavalt ja sisendada lootusetust. Antud olukorras on põhjust seda karta. Külvatav hirm on sama nakkav kui viirus ja kordades ohtlikum. Inimese elu alalhoiutung on tugev. Me tahame iga hinna eest säilitada oma eksistentsi, mida oleme harjunud eluks nimetama. Seepärast lepime praeguste piirangutega taipamata, et pikendame oma eksistentsi elukvaliteedi hinnaga. Pikemas perspektiivis ehk isegi elu hinnaga. Inimelu hävimine on traagika. Inimsuhete hävimine on aga võrratult suurem traagika. Eriti seetõttu, et pahatihti seda traagikat ei märgata.
Heites pilgu kirja pandud ridadele taban end jutlustamast. Ega sellega midagi katki ole. Pühakojad olid ju mõnda aega suletud ja nüüdnegi avatus on puudulik. Jutlustaja – olgu ta vaimulik või mitte – ülesandeks on külvata hirmu asemel lootust. Püüan seda teha ühe tõhusaima tervendava vahendi abil, mis mind ennast on kriitilises hingeseisundis vee peal hoidnud.
Noorukina veetsin ligemale aasta aega sõjavangina esmalt Uklei interneeritute laagris ja pärast Zedelgemis traataia taga otseses vangistuses. Me ei pidanud küll taluma ebainimlikku kohtlemist, kuid külm, nälg ja teadmatus muserdasid noori hingi üsna korralikult ja murdsid nii mõnegi. Enamiku päästis elujulgust sisendav huumor. Ei ütleks, et lausa võllahuumor, pigem vast võllaroahuumor või sänikaela sündroom, milleks ma meieealiste hoiaku ühes kunagises trükises olen ristinud. See ravim on odav ja kõigile kättesaadav, tuleb ainult hoolikalt õiget marki valida. Huumor võib olla ka mürgine, tige ja salvav. Sellest soovitan hoiduda.
Nii, kuulutagem siis jutlus lõppenuks. Aamen on öeldud, lõpukoraal lauldud, ajagem lihtsalt mõne sõna head sõbrajuttu. Nii talitavad ka kutselised hingekarjased. Tahaksin teiega jagada mõningaid mõtteid enda koostööst Eesti Kirjandusmuuseumi ja selle alajaotuse Eesti Rahvaluule Arhiiviga. Olen nende palvel aeg-ajalt saatnud neile mitmesugust materjali võistlustööde või muude kirjutiste näol teatud teemadel. See koostöö on kujunenud meeldivaks ja rahuldanud mõlemaid pooli.
Äsja lõppes Eesti Rahvaluule Arhiivi küsitlus koroonakriisi teemal. Selle lõpptulemustest kuuleme ehk kunagi hiljem, veidi ennetavat informatsiooni sain aga interneti vahendusel aegsamini läkitatud töödest, mis peegeldavad eesti rahva huumorimeelt. Keegi kinnitab, et praegune viirus on tõepoolest unikaalne: teadaolevalt ainus produkt, mis Hiinas valminud ja itaallaste poolt kopeeritud. Kõige muuga on vastupidi. Saaremaal jälle juhtus selline hull lugu, et ühe ettevaatamatu jalgpallimatši tõttu lõunamaalastega pandi saar lukku ja kehtestati karm kahe meetri distantsi reegel. Hiidlased, kes kuidagi ei taha saarlastest kehvemad olla, panid oma saarel kohe sama reegli paika. Et aga nende saar on hõredamalt asustatud, olid nad sunnitud endid reegli täitmiseks koomale tõmbama. Mulgimaal seevastu viirus üldse ei levine. Mida mulk kord on enda valdusse saanud, seda tema juba vabatahtlikult teistega jagama ei hakka.
Heast naljast on abi, kuid see siiski ei vähenda olukorra tõsidust. Et olen oma põhiolemuselt seaduskuulelik inimene, ei õhuta ma kedagi seatud piiranguid eirama. Teatud mässumeelsust hinges maha suruda ma aga siiski ei suuda. Kutsun kõiki, eriti endataolisi vanureid, kaasa mässama ja külvataval hirmul mitte laskma oma hinges maad võtta. Ligimesele head nalja või lihtsalt sõbralikku sõna läkitada saab ka kahe meetri kauguselt. Ehk siis kirja või telefoni teel. Enneaegse surma vastu on olemas vaid üks abinõu: andkem oma elule õige väärtus. Selle vastu on laastavaimgi viirus võimetu.
Eerik Purje
