Siiski oli vaja oma põhiliste eluvajaduste täitmiseks teha tööd, korjata marju, küttida loomi, korjata puid tuletegemiseks. Kui aga inimesed muutusid paikseteks ja hakkasid põldu harima, siis oli vaja lisaks peavarjule ehitada ka panipaiku toidu säilitamiseks ja loomade hoidmiseks. Selleks kõigeks oli tööjõudu vaja, samuti ka laste kasvatamiseks ja vanadusest nõrgaks jäänud perekonnaliikmete eest hoolitsemiseks. Lapsed olid suur varandus, neid oli vaja perekonna püsimiseks.
Ajaloost teame, et tsivilisatsioonid hävisid, kui ei sündinud küllalt lapsi, et ühiskonda arvuliselt, majanduslikult ja julgeolekuliselt säilitada. Roomlased vallutasid Kreeka kõrge kultuuriga ühiskonna ja sama juhtus roomlastega, kui neil ei olnud enam madala sündivuse tõttu küllalt sõdureid, et viletsama relvastusega germaani suguharudele vastu astuda.
Ühiskondlikud uuringud on kindlaks teinud, et kehtib tugev korrelatsioon naiste hariduse ja sünnitatud laste arvu vahel. Mida kõrgema haridusega naised, seda vähem sünnitavad nad lapsi. Tugeva usuga islamimaades, nagu Afganistan, kus naistel puudub haridus või see piirdub ainult mõne klassi algkooliga, sünnib naistel 6-8 last, ülikooli haridusega naistel on üks või mitte ühtegi last.
Inimlikult on see täiesti arusaadav, et kui naine on investeerinud raha, mida tihti tuleb laenata, ja on oma energiat kulutanud neli või rohkem aastat ülikoolidiplomi saavutamiseks, soovib ta hakata oma töö ja vaeva vilja nautima hea palgaga töökohal ning mitte jääda koju lapsi sünnitama ja kasvatama. Kahjuks ei ole kõrge elustandardiga demokraatlikes maades levinud arusaam, nagu see oli vanavanematel, et laps on varandus, vaid hoopis vastupidi − et laps on kulu, mida paljud endale ei soovi. Selle käitumise ühiskondlikele tagajärgedele ei mõelda, paljud ei oskagi seda teha.
Selleks, et rahvas arvuliselt püsiks, on vaja, et iga naise kohta sünnib keskmiselt 2,1 last. ÜRO demograafilised uuringud näitavad, et Kesk- ja Ida- Euroopa rahvastik on kahanemas, sest kõnealune näitaja on enamikus maades, sealhulgas ka Eestis, madalam kui 2,1. Selle sajandi lõpuks on ette näha rahvaarvu kahanemist eri riikides kahe kolmandiku kuni ühe kolmandiku võrra!
Sisuliselt tähendab see seda, et proportsioon töötavate inimeste ning vanurite ja laste vahel aina kahaneb, mille tõttu töötavate inimeste käest peab üha rohkem tulumaksude kaudu raha võtma, et nendele ebaproduktiivsetele gruppidele pakkuda tervishoiu teenuseid, toitu ja peavarju, mida nende pensionid ei kata. Enamikes riikides lisandub sellele veel kohustus tasuda riigivõlgu, mida eelmise generatsiooni poliitikud olid oma generatsiooni heaoluks laenanud!
Inglismaal ja Prantsusmaal ei ole olukord nii kriitiline tänu islamimaadest saabunud immigrantidele. Kanadas ja Ameerikas ei ole sündivus nii madal ja immigratsioon soodustab rahvaarvu püsimist ja kasvu.
Ei moodne tehnoloogia, kõrgesti arenenud ühiskonnateadused, arvukad ja uhked sotsiaalprogrammid suuda pea peale pöörata põhilist elu seadust, et kui üks riik, rahvas või ühiskond ei suuda end arvuliselt taastada ja selle tõttu kahaneb, siis ta hääbub ja hävib.
Tarvo Toomes
