Paavo Järvil on eriline oskus leida endale edasiarenevaid ,,kasvandikke“, juhatamaks nad maailma tippu. Üks nendest oli näiteks hr-Symphonieorchester (Frankfurti Raadio sümfooniaorkester), kus eestlast meenutatakse sooja sõnaga tänaseni. Dirigendi saabudes Maini-äärsesse metropoli, ootasid teda juba eestipärased kiluleivad ja kartulisalat, millega sooviti avaldada rõõmu dirigendi jällenägemise üle.
Maailmas tuntud ja armastatud orkestrijuht on seisnud pea kõikide nimekate kollektiivide ees. Kuid üks nendest on maestrole eriliselt südamelähedane. Nimelt Deutsche Kammerphilharmonie Bremen. Sellele orkestrile, mille kunstiliseks juhiks on Paavo Järvi olnud alates 2004, on ta vandunud truudust elu lõpuni: ,,Olen Bremeni kammerfilharmoonikute kasutada nii kaua, kui nad soovivad,“ seisab isegi orkestri ametlikul veebilehel. Miks peab maestro just seda orkestrit nii imeliseks? Teada on, et ta armastab väljakutseid ja tal on kuues meel aimamaks, millisest kalliskivist on võimalik lihvida särav teemant.
Tudengite revolutsiooni kasvandikud
Orkestri asutasid 1980 tudengid, keda ühendas soov teha ,,oma“ muusikat. Nn 1986ndate kasvandikel oli kõrini senistest vanadest struktuuridest, mil orkester pidi täielikult alluma dirigendi nõuetele. Noored soovisid vabadust otsustamaks, kelle taktikepi all ja milliseid teoseid nad mängivad. Priiuse saamiseks asutasid muusikud GbR (kodanikuõiguse selts), mis tähendas, et nad vastutasid projekti nurjumisel oma isikliku rahakotiga. Alguses läks aga kõik hästi. Kuni unustati oma ,,musitseerimishulluses“ pöörata tähelepanu ,,firma“ majanduslikule poolele. Nüüd koputas pankrot uksele. Võitluseta allaandmine ei tulnud aga kõne allagi.
Tänu pealehakkajast kontrabassist Albert Schmittile, kes pakkus ennast juhtima ettevõtet nimega ,,Deutsche Kammerphilharmonie Bremen“ ning tänu orkestrantide ennastsalgavale panusele, õnnestus muusikust mänedžeril kahe ja poole aasta jooksul tõestada, et kultuuri ja ökonoomia ühendamine on võimalik.
Schmitt saneeris oma suurepärase muusikakollektiivi. Tänapäevalgi kuulub orkester muusikutele, kuid nüüd juba juriidiliselt piiratud vastutusega osaühinguna ehk keegi ei pea enam muretsema isikliku varanduse pärast. Kõik otsused langetatakse demokraatlikult üheskoos.
Kui veel aastal 2002 tuli kontserte kuulama nelisada inimest, siis nüüd umbes viis tuhat ning üle 70 protsendi oma 6,5 miljoni euro suurusest eelarvest teenib orkester ise, teine osa on rahalised toetused väljaspoolt. Seda on palju, tavaline kollektiiv teenib kõige rohkem 17 protsenti kulutustest ise.
Schmitt tegi kindlaks, et filharmoonikutel puudus hädavajalik turustus- ja pressitöö, samuti kontroll sissetulekute ja väljaminekute üle. Ehk orkester oli küll ettevõte, samas puudus ettevõtlik lähenemine. Energiliselt hakkas keelpillimängija organiseerima ümarlaudu sponsorite ja linna poliitikutega. Hakati tegema täpseid kalkulatsioone välisturneede organiseerimiseks ja CDde tootmiseks. Rahapuudusest hoolimata palkas Schmitt inimese leidmaks annetajaid, samuti pressiesindaja. Muusikud pidid samal ajal leppima minipalgaga. Orkester alustas ka tööd turunduse spetsialistiga, suureks abiks oli majandusprofessor Christian Scholz Saarbrückeni (Saarimaa) ülikoolist, kes aitas mh organiseerida raha teenimise eesmärgil kursuseid majandusinimestele, andes neile võimaluse 40.000 euro eest orkestrit dirigeerida. Ja huvi oli üllatavalt suur, mitmed tuntud firmad saatsid oma kaastöötajad Bremenisse.
Sel raskel ajal õpitigi pakkuma publikule kõrge tasemega kontserdielamusi. Tänapäeval on Deutsche Kammerphilharmonie Bremen üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid orkestreid.
Beethoveni-projekt toob maailmakuulsuse
Orkestri esimene suurprojekt koos Paavo Järviga oli Ludwig van Beethoveni (1770-1827) sümfooniate lindistamine 5.1 DSD-tehnoloogiaga. Projekt sai maailmas suure tähelepanu ja vaimustunud kriitikate osaliseks. Järgnesid kontserdid eri poolel maailma. Kanada Lanaudières ja Festival de Strasbourg’is mängiti koguni jutti kõik sakslase üheksa sümfooniat. Milline saavutus!
Paavo Järvi krooniti selle suurepärase töö eest 2010 Echo Klassik-auhinna ja orkester Saksa Muusikaplaatide eriauhinnaga. Järgnesid mitmed teised auväärsed preemiad. 2016 valis Deutschlandfunk bremenlased aasta orkestriks, tunnustades muusikuid nende ulatusliku kunstilise ja pedagoolise töö eest, sest orkester toetab, nagu tema kauaaegne kunstiline juhtki, eeskujulikult noori. Noor fotograaf Jan E. Siebert, kelle pildid on lisatud artikli juurde, sai Müncheni Herkules-saalis võimaluse jäädvustada Paavo Järvi ja filharmoonikute harjutusi. See ei ole iseenesest mõistetavus. Möödunud aastast alates on Paavo filharmoonikud Bad Kissingeri muusikapäevade festivaliorkestriks. Muidugi ei saanud sealt puududa ka Kristjan Järvi, kellest on samuti küpsenud tuntud maestro.
Peale Beethovenit tulid Robert Schumann (1810-1856), Igor Stravinski (1882-1971) ja Richard Strauss (1864-1949). Kõik ettevõtmised pärjati kriitikute kiidulauluga. Siis võttis Paavo Järvi ette Johannes Brahmsi (1833-1897). Sakslane oli perfektsionist, tema partituurid on teaduslikult läbi uuritud. Sellest tulenevalt ei soovi mitmed orkestrid helilooja loomingut ette võtta, tundub nagu oleks tema teoseid juba piisavalt läbi töödeldud.
Nagu hinge laskehaav
Ehk just õige väljakutse Paavo Järvile ja tema Bremeni filharmoonikutele. Kuna orkestri liikmetel on võimalus rääkida tõlgendamise osas aktiivselt kaasa, hakkas Brahmsi muusika nüüd ,,hingama“. Maestro on toonud ühes intervjuus esile, et ta ei tunne ühtegi teist ansamblit maailmas, kus tehakse iga noodiga nii täpset tööd. Ebatavaline on samuti, et orkestrandid harjutavad ühes Bremeni probleemlinnaosa Osterholz-Teneveri ühiskoolis kuni seitse tundi päevas. Tavaliselt ilma dirigendita. Kui siis maestro saabub, on koostöö temaga võimalik hoopis teisel tasemel kui orkestril, kes arvab enda juba olevat kontserdiks küpsenud. Deutsche Kammerphilharmonie Bremen näeb aga alles nüüd võimalust taktikepi saatel lihvida esitust veelgi täiuslikumaks. Paavo Järvis on nad leidnud endale õige partneri – eestlanegi on tuntud oma detailiarmastuse poolest, ta otsib alati heliloojaga üksikasjalikku kahekõnet. Tulemus: täis kontserdisaalid, elavus ja värskus.
Brahmsi lindistuse kohta kirjutas New York Times, et Berliini filharmoonikud mängivad pühalikult nagu katedraalis. Paavo Järvi toob muusikasse voolu ja kontuuri. Brahms, tollal 44, kirjutas oma 2. sümfoonia 1877, olles puhkusel Austrias Wörthersee ääres. Romantilised mäed särava Alpide järve ümber on löönud saksa helilooja muusikasse oma pitseri. Bremeni orkester ja tema kunstiline juht on osanud mõnusate suvepäevade tekitatud emotsioonid pakkida heliteose esitusse: intiimsus vahetub elegantselt sümfoonilise hooga. ,,See on nagu hinge laskehaav,“ tõi Paavo Järvi ise esile Frankfurter Allgemeine Zeitungile antud intervjuus.
Aino Siebert