Kanadas on tõsine majanduslik haigus, poliitiliselt. Toetatakse laristajaid, valitakse pukki uuesti neid, kellel majanduslik mõistus on ikka mõttemaailmas, mitte igapäevases. Nagu tihti kirjutatud, teooria ei vasta praktikale. Ja selles on taas süüdi riigi uus, peaaegu enamusvalitsuse juht peaminister Mark Carney.
Esmaspäeval teatas poliitikas roheline, panganduses aga väga osav manipuleerija Carney, et Kanada asub lõpuks oma NATO kaitsealliansi kohustusi täitma. Et riik lõpuks suunab 2% rahvamajanduse kogutoodangust (GDP ehk RKT) NATOle. Kanada pole kaua suutnud seda kohustust täita.
Miks? Kuna riigil napib raha. Ei näita näpuga liberaalidele, selles on süüdi olnud ka konservatiivsed valitsused. Kuna kust raha leida?
Kaalugem vaid riiklikke eelarveid, milliseid Carney valitsus keeldus esitamast möödunud kuul. Ning samas näitab see, et on ikka – nagu eelkäijate komme – olemas lubadused, aga mitte nende täitmine.
Kanada riiklikust eelarvest läheb tervenisti veerand rahadest vajalikele programmidele. Alustades peretoetustest, siis töötatöölistefondi suunatud summad, siis pensionid. Mis vananevas riigis, milles demograafia on selline, kus ikka vanurid pingutavad, et toime tulla, on ehk arusaadav. Kuid Kanada pole Skandinaavia. Nii läheb riigi eelarvest tohutult toetustele.
Liberaalid võitsid valimised, lubades keskklassi maksukoormust vähendada. Ent kui nüüd peab Carney ütluse põhjal leidma ekstra $9,3 miljardit, siis kust ta selle raha leiab? Võib muidugi laenata mujalt – kuid kellelt? Kanada riigivõla maksmine on aastas intressina jubagi $ 49 miljardit.
Andke andeks, kui lihtsurelik küsib. Et olla NATO täisõiguslik liige, et toetada kõiki neid vajalikke maailma turvamiseks loodud rahastamisi, vajab siinne kärpeid. Tuleb vist uus nö relvamaks. Või muu selline petekas.
Kordub kurbmäng, et homse eest meie ei maksa, aga järeltulijatele valikut ei anta. Mis ime siis, et maailm pole hetkel meeldiv paik, kui rahakott haigutab tühjal. Isiklik ja riiklik.
