Kanadas on tõsine majanduslik haigus, poliitiliselt. Toetatakse laristajaid, valitakse pukki uuesti neid, kellel majanduslik mõistus on ikka mõttemaailmas, mitte igapäevases. Nagu tihti kirjutatud, teooria ei vasta praktikale. Ja selles on taas süüdi riigi uus, peaaegu enamusvalitsuse juht peaminister Mark Carney.
Esmaspäeval teatas poliitikas roheline, panganduses aga väga osav manipuleerija Carney, et Kanada asub lõpuks oma NATO kaitsealliansi kohustusi täitma. Et riik lõpuks suunab 2% rahvamajanduse kogutoodangust (GDP ehk RKT) NATOle. Kanada pole kaua suutnud seda kohustust täita.
Miks? Kuna riigil napib raha. Ei näita näpuga liberaalidele, selles on süüdi olnud ka konservatiivsed valitsused. Kuna kust raha leida?
Kaalugem vaid riiklikke eelarveid, milliseid Carney valitsus keeldus esitamast möödunud kuul. Ning samas näitab see, et on ikka - nagu eelkäijate komme - olemas lubadused, aga mitte nende täitmine.
Kanada riiklikust eelarvest läheb tervenisti veerand rahadest vajalikele programmidele. Alustades peretoetustest, siis töötatöölistefondi suunatud summad, siis pensionid. Mis vananevas riigis, milles demograafia on selline, kus ikka vanurid pingutavad, et toime tulla, on ehk arusaadav. Kuid Kanada pole Skandinaavia. Nii läheb riigi eelarvest tohutult toetustele.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
