Kõige rohkem olen Eestist eemal olles igatsenud kevadise sinilillemetsa järele, ülaste järele, pääsusilmade, nurmenukkude ja kullerkuppude järele, looduslikest rukkililledest ja karikakardest rääkimata. Igatsen juulikuiselt rammestava murakaraba ja punetavate pohlamätaste järele. Näen unes oranže kuuseriisikakobaraid ja tumehalle männiriisikanuppe, mida ema nii krõmpsult marineerida oskas. Korilase-metsainimese unistused, lõhna- ja maitsemälestused, mida enamus maakera elanikkonnast kunagi tundma ei õpi. Kuidas seda neile teistele siis seletada, et mets, niidulilled ja metsamarjad ongi meie kuld ja hõbe, meie kalleim maavara?
Oh ei, me ei tee seda mitte, me varjame targu oma parimaid seene- ja marjakohti isegi lähemate naabrite ja sõprade eest. Mäletan, kuidas paarkümmend aastat tagasi üks kirjanikust sõber, suur seeneline ja marjuline, palus mind tungivalt näidata talle meie pere igasuvise murakaraba asukohta, vastutasuks lubas ta mulle teatada kolme hea seenekoha koordinaadid.
Niisugune oli siis ilmselt tollane muraka-seenekoha vahetuskurss. Pärast pikka kõhklemist ei teinud ma sõbraga kaupa, rabasaladus jäi reetmata. Ega ma oskaks nüüd ise enam minnagi sinna isa leitud murakarabasse, mis paiknes kusagil Viljandi ja Põltsamaa vahel. Isa, kes oskas, puhkab aga juba veerand sajandit metsakalmistul. Aga rabataimede rammus lõhn on mu sõõrmetes alles. Ja mesise muraka maitse suus. Küsimus on, kuidas anda seda unikaalset mälestust, seda haruldast maitset edasi sellele, kes murakat kunagi näinud ega suhu pistnud pole. Ptüi, ütleks ta siis, isegi kui hirmkallist turumurakat maitseks, liiga palju kõvu kive on sees.
Ajalugu ja geograafia on teine meie hästi varjatud uhkuse allikas, mis põhineb arheoloogia- ja geeniteaduse üsna värskeile uurimistulemustele: et just meie oleme vanimad päris põliseurooplased, et meie soome-ugrilastest eellased olid need, kes alustasid umbes kümme tuhat aastat tagasi jääajajärgse Euroopa taasvallutamist kusagilt praeguse Lõuna-Ukraina kandist, et meie esivanemate hõimud asustasid mitu tuhat aastat enne indoeurooplasi kogu Kesk- ja Põhja-Euroopat, et meie eellased jõudsid Eestisse üheksa tuhat aastat tagasi. Vanim paikne põlisrahvas Euroopas.
Mida annab meile see põlisuse teadmine? See peaks sisendama meisse kohakindlust ja ajausku, et me olime, oleme ja jääme, et oleme väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus (Hando Runnel). Et me ei ole arvuliselt absurdsele väiksusele vaatamata mitte mingi alaliselt väljasuremise ja väljarändamise ohus olev ajutine inimkooslus, vaid rahvas, kes just oma põlise tarkuse tõttu teab tuleviku saladust, teab, kuidas elada kooskõlas loodusega nii, et see kataks ja toidaks, ei häviks ega hävitaks.
Eesti semiootik Valdur Mikita kirjutab oma hiljuti ilmunud suurepärases esseekogus „Lingvistiline mets”, et juba praegu on näha, kuidas maailm otsib palavikuliselt viimaseid riismeid kultuuri- või keelesaartest, metsiku looduse rohelistest täppidest, mis veel maamunal alles on. Üleilmastumise ja ühtsustumise ohu vastu leidub veel rohtu eesti metsast ja niidult, sest siin on alles hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeerset, väikest, haruldast. Siin on vaikust ja varje, pooltoone ja hämarust, salapära ja aimdusi. Eestlase mõttemaailmas on säilinud animismi, loodususku ja looduse tunnetust. Kui maailma peakski tabama mingi suurem katastroof, oleks põhimõtteliselt just eestlastel (põlistel korilastel, jahi- ja kalameestel) eeldusi jääda ellu ja tulla toime post-apokalüptilises maailmas, sest meie oskame teha vahet söögi- ja mürgiseene vahel, oskame tuld teha, mahla pressida, moosi keeta, kala ja parti puhastada.
Möönan, et samu eeldusi on ehk ka põlisameeriklastel, lätlastel ja soomlastel, saamidel, norralastel ja kanadalastel, kes looduslähedasi eluviise on au sees hoidnud, aga seegi teadmine tegelikult (jah, paradoksaalselt) isegi suurendab meie endi püsimise võimalust, kinnitab meiegi erilisuse elujõudu.
Eestis säilinud maagiline mõtteviis, nn mütogeograafiline Kaleva, mis on suutnud endas säilitada nii loodusliku kui kultuurilise mitmekesisuse, mis on suutnud endasse viljastavalt sulatada nii muinasgermaani, ürgbalti kui vanavene hinguse, on Mikita võrdluses samasugune kõrgkultuuri areaal, nagu seda oli maiade, vana-hiina või hindu kultuur. Meie asualadel on alati toimunud kultuuride kokkupõrge ja süntees, ses mõttes oleme olnud igavesest ajast igavesti piiririik, asudes igipõliselt tõlkepiiril: „Eesti kultuur on kuidagiviisi suutnud ära lahendada arengu ühe peamise paradoksi – võime lakkamatult muutuda, jäädes siiski iseendaks”, kirjutab Mikita.
Niisiis vana ütlemine „Mine metsa!” ei tähendagi tänapäeval enam, et ära aja tühja hullu juttu. Selles eestlaste vanas ütluses on ehk hoopiski tallel tsivilisatsiooni tuleviku pääsetee.
Kui oleme piisavalt hullud, jääme ellu: kõik need ussisõnad, metsavaimud, hiiekivid on märgid kultuuri heast tervisest. Perifeeria on kultuuri kõige efektiivsem immuunsüsteem, sest siin sünnivad uued tähendused, uued ideed, siin elab loovus, kinnitab semiootik, ja kannustab meid mõtlema rohkem hulle mõtteid, sest seda julgemalt võime asju sisse laenata ja rikastada oma vaimuilma võõraga, ilma et see meid lamestaks ja muudaks ühetasaseks triigitud pan-euroopa kultuuriks.
Eesti erilisus on sisemine jõud ja vägi, mille tunneme endas ära siis, kui läheme talveõhtul üksinda üle krudiseva lume metsaserva ja jääme ootele. Seal ta tulebki.
Sirje Kiin
