VAATA VIDEOT SIIT: ERR.ee video: Kirjanike majas esitleti pagulasluuletaja Urve Karuksi luuletusi
Kirjastajaks on EKSA, kujundajaks Merle Moorlat. Teose saatesõna on kirjutanud kirjandusteadlane Sirje Kiin, PhD. Raamat on varustatud ka autori pikema järelsõnaga, mis selgitab tema loomeloo tausta.
Urve Karuks sündis 1936 Tallinnas Eesti ohvitseri peres. Isa mõrvati 1943 ning perekond põgenes 1944. aasta septembris läbi Poola Saksamaale. Järgnes seitse aastat rasket laagrielu, kus Urvel tuli alustada kooliteed ning õppida ära nii saksa kui ka inglise keel. 1951 emigreerus perekond Kanadasse ning asus elama Torontos, kus Urve lõpetas 1966 Toronto ülikooli magistrikraadiga sotsioloogias.
Ainus võimalus emakeelt säilitada oli luuletamine ja lugemine. Esimese luulekogu Savi kirjastas luuletaja ise 1968, teine luulekogu Kodakondur ilmus 1976 Torontos ajakirja Mana kirjastamisel. Ainus seni Eestis ilmunud luulekogu on valikkogu Laotusse lendama laukast, 1992. Tema luulet on ilmunud harva ka Kodu-Eesti ja Välis-Eesti kirjandusajakirjades, kuid tervikuna ei ole eesti lugejal olnud võimalik varem Urve Karuksi loominguga tutvuda.
Urve Karuksi keeletundlik ja originaalne, savist ja laukastki lendutõusev luulelooming väärib avastamist ja taasavastamist.
Toimetaja: Rutt Ernits/ERR
Urve Karuksi esitluse kõne: Head Urve Karuksi luule austajad siin saalis, Eestis ja teispool maakera, Torontos, Urve kauaaegses kodulinnas: Esmalt loen ette elava eesti luuleklassiku Paul-Eeriku läkituse Hiiumaalt.
Paul-Eerik oli Urvele oluline eesti luuletaja ja sõber: Lugupeetud Urve Karuksi austajad ja huvilised !
See raamat, mis end täna kokkutulnuile esitleb, pole veel minuni jõudnud. Tänu eelteatele tean aga, et vähemalt pool sellest saab lugejatele kättesaadavaks päris esimest korda, pärinedes luuletaja „järelejäänud pabereist“, nagu vanasti öeldi. Mõistagi on see intrigeeriv. Mis ajal või aegadel, millistel Urve elu- ja loomejärkudel ja mis ajendeil need käsikirjad on sündinud? Miks autor nad kõrvale jättis? Kas nad on senisele lugejale juba tuttavate motiivide, tundetoonide, poeetikate arendused ja variatsioonid või viitavad mingite uute radade otsinguile, võibolla leidmiselegi? Minu senine kujutlus Urve Karuksist ja tema luulest põhineb vähestel ta eluaegu ilmunud raamatutel, tema pihtimuslikul esseel oma eluhoiakute ja loominguliste taotluste kujunemisloost (mis nüüd uues raamatuski leida) ja mõnel nüüd juba aastakümnete taha jääval, pigem põgusal isiklikul kokkupuutel.
See on kujutlus lõpmata rahutust, mitmeti lõhestunud hingest, kes vähemasti retooriliselt näibki eelistavat räsivat rahutust hõlpsasti kättesaadavale, kuid vähepakkuvale või lausa vastikust tekitavale konventsionaalsele rahulolule. Tema mina unistuste ja püüdluste sihiks on pigem ülevad päikeselised kõrgused, laukast laotusse tõusmine, mitte leebe suubumine kõikühtsesse nirvaanasse. Talle, eriti ta varasemas tegutsemisjärgus, on küll omistatud hipilikkust, kuid minuarust ekslikult. Kuigi kerge pinnavirvendusena käib midagi selletaolist mõnest ta luuletusest moepärast läbi, on ta põhiliselt ikkagi käredapoolne võitleja nii privaatsel, sotsiaalsel kui eksistentsiaalsel rindel, mitte psühhedeelsesse ilusse eskapeeruv lillelaps. Let it be, let it be lepitav resignatsioon jäi talle vist küll lõpuni seesmiselt võõraks, kuigi praktikas võis ta ehk kuidagi selleni jõuda. Tema protestides, heitlustes, lüüasaamise ja päralejõudmatuse tundmustes pole raske ära tunda sedasama Flaubert´i „raevu ja jõuetuse“ õhkkonda, mis kandis ka meie meeleolusid siin uute ajalooliste võimaluste saabumise eelses hämaruses rähklevas kodu-Eestis. „Ütle tiigrile: tule! / ja ta tuleb. / ütle jumalale: ole / ja ta on. // ütle inimesele: saa! / ja ta ei saa. / lihtsalt ei saa!“ Kuid nagu öeldud – võimalik, et järelejäänud pabereist leitu paneb tegema ses pildis korrektiive.
Ka ootan huviga tutvumist Urve tõlkega Betti Alveri „Leivast“, sellest mitte ainult väärikast ja meelekindlast, vaid ka ülimalt virtuoossest poeemist, mille ülekandmine teise keelde on erakordselt julge ettevõtmine. Meenub, kuidas 1980ndate teisel poolel nii Rootsis, USA-s kui Eestis käis äge aktsioon Betti luuletuste inglise- ja rootsikeelsete tõlgete juurdetekitamiseks ja levitamiseks, et oleks alust esitada ta Nobeli preemiale. Kuid just mõne esimese sammu õnnestumise järel Betti lahkus, mis muutis ta nomineerimise lõplikult võimatuks. Tollal Urve „Leiva“-tõlget ei saanud veel olemas olla, muidu pidanuksin seda teadma. Millal ta selle tegi?
Lõpetuseks üks elav isiklik mälupilt. Urve on külas Eesti NSV pealinnas Tallinnas. Läheme koos temaga kiirel sammul Draamateatri või Estonia poole, milleks tuleb ületada Pärnu maantee tollel nurgal, mis siis vist veel ei kandnud Georg Otsa nime. Rühikas, elegantne, ambitsioosne Urve marsib blondide juuste lehvides, kontsade riskantselt kõpsudes ohtlikul sillutisel, tempot aeglustamata ja kõrvale vaatamata sõiduteele, ilma et jõuaksin tal hõlmast kinni hakata. (Mingeid vöötradu siis veel ei tuntud ja foori ega inimreguleerijat seal ka ei olnud.) Kostab kole pidurite krigin ja hea vene mašiina saab enne poetessi mantlihõlma napilt pidama, mida too ise ei tee märkamagi. Kui lõpuks talle teisele kaldale järele jõuan, ütleb ta nonšalantselt: ma unustasin, et teil ju on siin autod tähtsamad kui inimesed! Misjärel marsime – ellujäänud – võidukalt edasi. Kuhu, ei mäleta.
Paul-Eerik Rummo
28/05/19
Püüan järgnevas vastata mõnedele Paul-Eeriku küsimustele.
Urve Karuksi luule ja isik on jäänud seni paraku Kodu-Eesti lugejale üsna tundmatuks. Urve avaldas pool sajandit tagasi kaks õhukest luulekogu Kanadas: „Savi“ 1968 ja „Kodakondur“ 1976. Ainus Eestis ilmunud raamat on üks õhuke, kehval paberil, narmendava kaanega valikkogu „Laotusse lendama laukast“, mis ilmus vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist 1992, kuid seegi jäi kaasaegse kriitika poolt sisuliselt hindamata ning kirjanduslukku lugemata.
Urve Karuks on saanud mitu pagulaste või välismaalaste poolt välja antud kirjandusauhinda.
Aga Kodu-Eestis seni mitte, sest ta looming tervikuna pole varem olnud kättesaadavgi.
Ometi oli imeilusa, originaalse ja keelerikka luule looja Eesti kirjandusringkondades hästi tuntud omainimene, kes alustas vaprust nõudvaid kultuuriretki Eestisse juba 1970. aastatel, lõi tihedad sidemed mitmete kirjanikega, pidas oma luuleski viljakat dialoogi Kodu-Eesti luuletajatega ja mõjutas tegelikult omakorda Kodu-Eesti kirjanikke. Salamahti imbusid tema Kanadas välja antud luulekogud ka Eesti kirjandusringkondadesse ja tekitasid seal imetlust. Tiit Pruuli kirjutas hiljuti Palgeraamatus, et kunagi noore poisina kirjutas ta (keelatud!) „Manast“ ümber Urve Karuksi luuletusi ja armus tema pilti: „Nii ilus. Nii kauge. Nii vaba.“ (Tiit Pruuli Facebooki sissekanne 19.07.2015). Ka Karl-Martin Sinijärv tunnistas kord nelja silma all siinkirjutajale, et hakkas noore poisina imeilusat blondi kaunitari Urve Karuksit imetledes luuletama. Mina imestasin Karuksi luulega 1980. aastate keskel esmatutvudes selle üle, kuidas Kanadas üles kasvanud ja ingliskeelses koolis käinud luuletaja on suutnud niivõrd hästi säilitada loomuliku emakeele laulvuse ja rahvaluulelisuse.
Suur-Eesti keeleteadlane Ilse Lehiste kirjutas „Kodakonduri“ arvustuses Urve Karuksi luule kohta, et , et „Uues kogus leiame luulet, mis kuulub kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse.“ (Ilse Lehiste. Omapärane luuletuskogu. Mana nr 46, 1979, lk 65).
Urve Karuksi luule originaalsus on seda hämmastavam, et autor oli sunnitud lapsena Eestist põgenema, pidi alustama kooliteed Saksamaa põgenikelaagrites ning sai kõrghariduse Kanadas inglise keeles. Ometi suutis ta tänu rikkale lugemusele niivõrd sisse elada eesti rahvaluulesse ja rahvalikku keelde, et tema luule on tulvil üllatavaid keeleleide ja kujundimänge:
EGAS ME PÄRISELT KAO JU
Mõtted runoks kasetohul
silmad vikerjaks valguseks
kõrvad silpideks kuk-ku kuk-ku
sõrmed sibavad sipelgaiks
veri ringleb pohlades
keel meeks ära kodutarru
– kogujad sõnumiks tantsivad
Urve Karuksi luules on lisaks omapärasele keelele kodumaisele eesti lugejale ka oma selge sõnum. Meie ülesanne on võtta see sõnum lõpuks vastu, võtta tema looming tänumeeles hindamisele ja tunnustusele vähemasti tagantjärele, postuumseltki.
Urve Karuks sündis 18. jaanuaril 1936 Tallinnas Eesti ohvitseri peres. Tema isa Voldemar Aasoja ja ema Elvine Sarapuu olid abiellunud aasta varem, 1935. Urve oli pere esiklaps, kes õppis varakult, juba kolmeaastaselt lugema, eelistades juba väikelapsena pigem täiskasvanute romaane, mitte lasteraamatuid. Ta olnud suuteline isegi loetu teemal vestlema, nagu tütar Linda Karuks meenutas. Kui Urve oli seitsmeaastane, sündis talle vend Ülo, kes viibib täna siin koos meiega.
Isa Voldemar Aasoja mõrvati mõni nädal pärast poja sündi. Perekond ei tea tänini isa surma asjaolusid.
Mõni päev enne nõukogude punaarmee naasmist Tallinna, põgenes 8-aastane Urve koos ema, vanaema ja aastase vennaga 1944 septembris taganeva Saksa armee poolt mahajäetud Eestist ühe viimase laevaga Poola, Danzigisse.
Urve perekond läbis ohtliku teekonna läbi tugevalt pommitatud ja purustatud Poola ja Saksamaa, kus nad pääsesid mitu korda napilt surmasuust.
Järgnes seitse aastat laagrielu erinevates Lääne-Saksamaa paikades: Stuben, Schwarzenbek ja Lingen, kus Urve alustas kooliteed põgenikelaagris asutatud eestikeelses koolis, kus omandas ka saksa ja inglise keele. 1951 emigreerus pere Kanadasse, kus asusid elama Torontos.
Toronto-elu algas Urve Karuksil niisiis 15-aastaselt, ta õppisTorontos keskkoolis, 1966 lõpetas ta Toronto ülikooli magistrikraadiga sotsioloogias. Urve oli Eesti Naisüliõpilasseltsi liige. Seltsi esindaja Triin Alatalu on ka täna siin meiega.
1956 abiellus isepäine Urve ootamatult, vanemate teadmata korporatsioon Rotalia tantsupeol kohatud üliõpilase Ergo Karuksiga. Neil sündisid tütar Linda ja poeg Alar, kes vaatavad tänast esitlust Torontos ja on vaimus siin meiega. Ergo Karuksist sai tsiviilinseneriteaduste professor ja ettevõtja. Urve Karuks kasvatas algul kodus lapsi, kuid hakkas lastehoiu kõrval luuletama, et eesti keelt säilitada. Tütar Linda meenutab, et kirjutama innustas teda juba üsna varases eas pikaaegne perekonnasõber Harri Asi.
Urve Karuks oli kirglik lugeja ning tundis suurt huvi keelte õppimise vastu.
Urve ja Ergo Karuks reisisid palju seoses mehe firma ärisuhete arenemisega mitmetes riikides ja maailmajagudes. Urve armastas erinevaid kultuure, kuid kõige rohkem hindas ta seda, et sai alates 1970. aastatest uuesti taastada sidemed kodumaaga, Eestiga.
Kui 1968 asutati Kanadas Kotkajärve Metsaülikool, mille eesmärgiks oli säilitada eesti keelt ning kultuuri Põhja-Ameerika eestlaskonna hulgas, sai Urvest aktiivne metsaülikooli osaleja ja lektor. Ta esitas tihti Kotkajärvel eesti luulet ning rääkis kuulajatele eesti kirjandusest.
Urve abikaasa Ergo suri 1999. aastal. Järgnes pikk lesepõlv, mille Urve täitis lugemise, kirjutamise, lähedaste sõprade, kahe lapselapse ja paljude ristilastega, neid on tal kokku kaheksa. Lähedased meenutavad, missuguse soojusega avas Urve alati oma kodu uksed ja söögilaua nii tänupühade, jõulude kui lihavõtte ajal neile, kes muidu olnuksid üksi või kannatasid puuduses.
Tema suuremeelsus ja lahkus ei piirdunud ainult oma pere või lähedastega, vaid ulatus ka kaugemale maailma. Urve andis aastaid olulist rahalist toetust kahele väga vaesele perele, üks neist elas Columbias, teine Filipiinidel. Filipiinide pere sai Urvelt toetust mitu põlvkonda, see jätkus kuni tema surmani. Filipiinipere lapsed pidasid Urvet oma teiseks emaks ja vanaemaks:
Selle ilma valukojast
ainsana ma võtan kaasa
õrnaks karastatud hinge.
Luuletuses „Pagulane“ tunneb Urve Karuks, üks eesti silmapaistvaimaid luuletajaid Suur-Eestis, end orvuna, kes, välja tõugatud emakojast, jäänud maakera orbiiti kodukäijana kerjama. Rasked aastad Saksamaa põgenikelaagrites, kus Urve pidi alustama kooliteed, leevenesid 1951. aastal, mil sõjaväelase tütrena koos ema ja vennaga Eestist põgenenud neiu jõudis Kanadasse Torontosse, oma teisele kodumaale.
Eesti tähendus kasvas kujutlusis: „Minul seevastu on ainult muinasmaa. Eestlaseks sündinuna, varakult oma kasvupinnast ja keelest lahti rebituna ja võõrsile kantuna olen katsunud eestlust ja oma keelt säilitada ja lastelegi õpetada. Ei tea isegi, miks, tunnen, et teisiti ei saa.“
Urve võimalus emakeelt säilitada oli kirjutada luuletusi. Luuledebüüt oli ajakirjas Mana 1964. aastal. Esimese luulekogu „Savi“ (1968) kirjastas autor ise, teine, „Kodakondur“ (1976) ilmus Torontos ajakirja „Mana“ kirjastatuna, kannustatuna „Mana“ toimetaja Hellar Grabbi toetusest ja innustusest.
Saatesõnas „Enda luulest“ pihib autor oma luule- ja jumalaelamusi ning tunnistab suurte eeskujude Betti Alveri ja Paul-Eerik Rummo mõju, samuti dialoogi Jaan Kaplinski luulega.
Urvet sidus lähedane sõprus ja kirjavahetus Ivar Ivaskiga, samuti oli talle oluline Juhan Viidingu sõprus ning luule, ta kirjutas pühendusluuletused nii Ivarile kui Juhanile ning jäädvustas luules sõna-sõnalt ka oma viimse kõneluse Betti Alveriga.
Intensiivses, sõnatundlikus minaluules vibreerib ta „iga olemasoleva rakuga“, väärtustades „osasaamist igast kogemusest – nii heast kui ka halvast …“. Noore Karuksi luules on eufoorilist julgust ja bravuuri, ta samastub hipilike lillelastega, tal on teravmeelseid assotsiatsioone („Loode ka loodab“), huumorit ja traagikat. Autoril on rikas emakeelne sõnavara, inspireeritud rahvalauludest ja -keelest.
Urve Karuksi keeleline loovus, lingvistilised fantaasiad ja rahvaluulest inspireeritud stiilivõtted on üllatuslikud, vorm nüüdisaegse rütmiga. Sõnatäpsust võimendavad idamaised napid haikud ja tankad.
Urve Karuksi igavikulised teemad viitavad suurele luulele:
End peru luuleratsuga koos
tõstan laotusse lendama laukast.
Kohtusime Urvega aastail 2011-2014 mitmel korral tema kaunis, maale täis kodukorteris Torontos, aga sõitsime paaril korral ka Toronto CN-teletorni restorani sööma. Imetlesime meist allpool sõudvaid pilvi, neis sähvivaid välke ning rääkisime aina eesti kirjandusest. Teda huvitasid võrdselt nii raamatud kui inimesed, kes seda loovad. Ikka kordas ta mõnd Alveri tsitaati ja rõhutas, kui oluline eeskuju on Alver talle luuletajana olnud. Side kodueesti kirjanikega oli talle tähtis ja tegelik palju varem kui paljudele teistele väliseestlastele.
Innustasin Urvet koostama oma kogutud luuletusi, sest ta tunnistas, et on üht-teist kirjutanud viimastel aastakümnetel, mil tal uusi luulekogusid polnud ammu ilmunud. Mõne luuletuse või katkendi luges ta vahel ette, otsekui otsides kinnitust, kas see ikka üldse veel avaldada kõlbab. Ta soovis näha oma kogutud luuletusi ilmumas ning arutles, millised kunstiteosed tema kodusest kollektsioonist võiksid tulevast teost kujundada. Paaril viimasel suvel leppisime kokku, et ta paneb oma avaldamata luuletused kokku seks ajaks, kui ma taas augustis Torontosse tulen, kuid see töö jäi tal paraku pooleli.
Urve Karuks suri 18. juulil 2015 ootamatult oma Toronto kodus.
Käsikirjalise pärandi sorteeerimistöö tegi Urve lahkumise järel ära tema tütar Linda Karuks, kellele kuulub suur tänu. Aitasin Lindal 2016. ja 2017. aasta suvel Urve paljude käsikirjade hulgast avaldamisväärtuslikku välja valida. Käsikirjade hulgas leidus üllatavalt palju seni avaldamata eesti-, aga ka inglise ja saksakeelset luulet, proosaluulet ja mõttekilde. Urve Karuksi käsikirjaline pärand osutus märksa rikkamaks kui keegi meist oskas oodata.
Urve Karuksi keeletundlik, savist ja laukastki lendutõusev luulelooming väärib avastamist ning taasavastamist.
Tänan kirjastuse EKSA juhti Toomas Väljataga ning teose kujundajat Merle Moorlatit kauni, elegantse, raamatu valmistamise eest, mis on täiesti kauni, elegantse ja intelligentse Urve vääriline.
Luuletaja poja Alar Karuksi palvel lõpetan oma sõnavõtu igavikuliselt pika lemmikluuletusega: Sünd Orgasm Surm.
Kõneles Sirje Kiin