Paljude väiksemate toetajate kõrval on ERSO peasponsor kuni orkestri 100. aasta juubeli hooajani firma „fintech Iute“, mille juhi ja kaasasutaja Tarmo Silla sõnul seob neid ERSOga püüdlus tipptaseme poole.
*
Erkki-Sven Tüür vihjas sedapuhku kirikukelladele, mida sulatatakse üles selleks, et neist kahureid teha. Pole imestada, et helilooja mõtted nii karmi teema juurde on läinud, sest Euroopas käib ju sõda.
ERSO kavades on aukohal eesti muusika. Avakontserdil kõlas seekord esiettekandes Erkki-Sven Tüüri ERSOle pühendatud orkestriteos „Sulavad kellad“. Kellade teema on eesti muusikas alati oluline olnud. Üks tuntumaid teoseid on Heino Elleri klaveripala „Kellad“, mis on inspireeritud Tartu Pauluse kiriku kelladest. Kellahelinast on saanud nime Arvo Pärdi unikaalne tintinnabuli-stiil, mida nüüdseks tunneb juba kogu tõsise muusika maailm. Erkki-Sven Tüür vihjas sedapuhku kirikukelladele, mida sulatatakse üles selleks, et neist kahureid teha. Pole imestada, et helilooja mõtted nii karmi teema juurde on läinud, sest Euroopas käib ju sõda. Ja kes teab, mis meid veel ees ootab. Tüüri teos oli mõtlemapanevalt mõjuv, saades publikult vägeva aplausi.
Kellade kõrval olid avakontserdil esile tõstetud kaks harfi. Eelkontserdil kõlas Claude Debussy „Väike süit“, mis oli seatud kahele harfile (Sara D’Amico ja Kaisa Helena Žigurs) ja kahele flöödile (Mihkel Peäske ja Linda Vood). Hector Berliozi „Fantastilise sümfoonia“ esituseks olid kaks harfi tõstetud orkestri ette, rõhutamaks, et Berlioz oli esimene helilooja, kes andis harfidele orkestris omaette soolopartiid. Visuaalseltki oli pilt efektne – harfid olid nagu hiigellinnu (orkestri) kuldsed tiivad, mis õrnade harfihelide saatel üle taevalaotuse sahisesid.
Berliozi „Fantastilises sümfoonias“ kõlasid samuti morbiidsed meeleolud. Seda küll metafoorselt, armastuse surmast rääkides. Viimases osas „Sabatiöö unenägu“ kõlab 13. sajandist pärit gregoriaani surma-sekvents „Dies irae“ sedapuhku kolme trompeti, tuubade ja metsasarve kooskõlas. Kaugusest kostavad ka matusekellad. Kõik see on viidud viiraltliku põrgu ehk orgia atmosfääri ja nii kõlab kõik kokku lausa hirmuäratavalt. Romantismiajastu heliloojale on armastuse surm nagu viimnepäev, mille kirjeldamiseks kasutab ta enneolematuid kõlaefekte – puupillide õõnsaid glissandosid, Es-klarneti lausa kiunuvaid helisid jne. Sümfoonia esiettekandel Pariisis 1830. aastal viibis ka 27-aastase kirgliku helilooja armastatu, inglise näitlejanna Harriet Constance Smithson. kes olevat lõpuks mõistnud nii Berliozi ande suurust kui helilooja tunnete sügavust tema vastu. Kuna esiettekandel pakkus Harriet Constance’ile mõeldes kirjutatud programm isegi suuremat huvi kui muusika, jättis helilooja sümfoonia uustrüki puhul programmi teosele lisamata. Berliozi enda sõnul oli tal soov elustada fantaasias tekkinud kujutluspilte, sellega avardades orkestri kõlavärvide paletti. Orkester kõlas Olari Eltsi käe all tõesti fantastiliselt. Efektse sümfoonia võttis ka publik vastu suure vaimustusega.
*
Eesti Kontserdi hooaja avakontserdil 20. septembril kõlas Artur Kapi oratoorium „Hiiob“, suurteost dirigeeris Neeme Järvi. Oratooriumi esiettekannet 1931. aastal dirigeeris Juhan Aavik, kes põgenes 1944. aastal Rootsi. Kommunistliku terrori eest põgenemise, nn Suurpõgenemise 80. aastapäeval kõlas oratoorium mitmes mõttes tähendusrikkalt. Artur Kapp ise põgenes kommunistliku terrori eest Venemaalt Eestisse 1920. aastal, jättes maha kogu oma Astrahani muusikakooli direktorina teenitud vara. Eestisse saabudes elas ta oma tuttava juures Liivamäe talus, kus kirjutas suurteost mitu aastat järjest. Nii oli Hiiobi teema Kapile isiklikult väga lähedane – ka jõukal järjel Hiiob kaotab kogu oma materiaalse vara nagu Kapp ja nagu Hiiob ei kaota ka Kapp usku Jumalasse. Tänu iseseisvale Eestile saab Kapp tagasi oma kõrge positsiooni ühiskonnas, temast saab Tallinna konservatooriumi kompositsiooniprofessor.
Artur Kapi oratooriumi partituuri restaureeris ja toimetas trükikõlbulikuks Vardo Rumessen. Sama töö oli Rumessen ära teinud Rudolf Tobiase oratooriumiga „Joonase lähetamine“. Mõlemad suurteosed kõlasid taasiseseisvunud Eestis vägevate ovatsioonide saatel. Meenub, et 1997. aastal oli „Hiiobi“ esitajaid õnnitlema tulnud ka legendaarne Stockholmi Eesti Päevalehe peatoimetaja Harri Kiisk, kes oli „Hiiobi“ esmaesituse dirigendi Juhan Aaviku suur sõber. See oli Harri Kiisale esimene külaskäik Eestisse pärast 57 aasta tagust põgenemist Rootsi 1944. aastal.
Lausa vapustavalt mõjusid „Viimne piht“ ERSO kontsertmeistri Triin Ruubeli ja organist Piret Aidulo esituses ning sellele järgnenud Hiiobi palve Tamar Nugise esituses.
Artur Kapi „Hiiob“ on helikeelelt traditsioonilisem kui Rudolf Tobiase „Joonase lähetamine“. Kapi muusikaline mõtlemislaad on lähedane Bachile, oratooriumi peateema aluseks on lausa Bachi fuuga teema. Hiiobi traagika sügavust toetavad suurejoonelised koori- ja orkestristseenid. Lausa vapustavalt mõjusid „Viimne piht“ ERSO kontsertmeistri Triin Ruubeli ja organist Piret Aidulo esituses ning sellele järgnenud Hiiobi palve Tamar Nugise esituses. Artistlikku kõrgtaset näitasid ka Ain Anger (Jumal), Tuuri Dede (Hiiobi naine) ja Raiko Raalik (Saatan). Neeme Järvi kujundas oratooriumi osad jõuliseks tervikuks, tänulik publik ei lasknud maestrot kohe kuidagi lavalt ära. Tore, et ERSO aupeadirigent Neeme Järvi ei lase meil unustada, et eesti klassikaline muusika on võrdväärne partner praegu maailmas ilma tegevate eesti heliloojate loomingule.
