Triin ja Kärt Ruubel ning Jürnas Rähni esitasid suurt meisterlikkust nõudvad Ligeti ja Brahmsi Triod viiulile, klaverile ja metsasarvele näiva kergusega, samas muusikat sügavuti läbitunnetades. Muusikud on eesti publikule hästi tuntud ja nii võiks öelda, et nad esinesid tuntud headuses. Budapestis Liszti Muusikaakadeemia doktorantuuris õppiv tsimbli-virtuoos Ivan Curtean oli aga tõeline üllatus. Johannes Brahmsi „Ungari tantsudes“ sai ta oma improvisatoorsete tsimbli-soolode eest publikult mitu vägevat vaheaplausi. Olari Elts võttis tsimblist lähtuvalt meeletu tempo ja jäi vaid loota, et orkester sellega kaasa suudab tulla. Suutis ja vägagi perfektselt! Ja nii läbi kogu 99. hooaja. Tundus, et peadirigent tahtis saalis istuvatele sponsoritele öelda – vaadake, missugused maailmaklassi orkestrandid meil on. Ja tõesti – juba kontserdi eel saime teada, et ERSO 100.a juubeli hooajaks on mitu head sponsorit juurde tulnud ja needki, kes orkestrit siiani toetasid, nagu „iute“, tõstsid oma panust veelgi. Pärast hooaja lõppkontserti võtab ERSO aja maha ja hakkab eesti muusikat salvestama – see on olnud läbi aegade meie rahvusorkestri üks peamisi ülesandeid.
Heas tujus kodu poole tõtates mõtlesin tagasi ERSO suurjuubeli eelhooajale. Mis sealt eriliselt mällu on sööbinud? Mäluketast lõpust ettepoole kerides meenuvad kohe Philip Glassi klaverikontsert võrratu Maki Namekawa esituses ja Dvoržak/Vähi Slaavi tantsude Estonian Percussion Groupi etteasted. Edasi tulevad Riho Esko Maimetsa topeltkontserdis „Eclysis“ soleerinud Heili Rosin-Leivategija (flööt) ja Sara d’Amico (harf) suurepärased kadentsid, Erkki-Sven Tüüri teine viiulikontsert Hans Christian Aavikuga solisti osas ja Tubina Festivali avakontsert. Eriliselt säravad vastu Arvo Pärdi 90.a juubelile pühendatud kolm (!) kontserti, millest on eriliselt mällu sööbinud klaverikontsert „Lamentate“, kus soleeris prantsuse pianist David Kagouch. Seda hooaega võikski nimetada Pärdi hooajaks, sest ERSO astus edukalt üles ka New Yorgi Carnegie Halli kontserdil, mis oli pühendatud Arvo Pärdi juubelile. Sedapuhku dirigeeris orkestrit Paavo Järvi.
Peadirigent Olari Elts on meelitanud Eestisse oma põlvkonna säravad tähed, samas andes võimalusi ka meie oma interpreetidele. Mõnes mõttes ongi ebaõiglane kedagi üksikult esile tõsta, sest kogu hooaeg on olnud üks põnev muusikaline seiklus suurepäraste muusikute seltsis. Jääb vaid nõustuda asjatundjate hinnanguga: Olari Eltsi ülileidlikud kontserdikavad on pälvinud suurt tunnustust lausa rahvusvahelisel muusikamaastikul. Tal on oskus kaasa haarata nii laiemat kui nõudlikumat muusikapublikut ja nii on ERSO kontsertidel saalid alati pilgeni täis. Olarit on nimetatud ka Baltimaade heliloojate eestkõnelejaks, kes oma orkestriga on teinud hulganisti plaadisalvestusi. Kõnekas fakt on seegi, et Olari Eltsi on tagasi kutsunud ka läti muusikud – sedapuhku Riga Sinfonietta peadirigendiks. Aastaid oli Elts Läti rahvusorkestri populaarne peadirigent, mis kujunes hüppelauaks ERSO juurde – temast sai Neeme Järvi kõrval teine dirigent. Aastal 2020 andis Neeme Järvi oma peadirigendi kohustused üle Olari Eltsile. Koos ERSOga võeti ette muusikaline teekond, mis kulmineerub sügisel algava 100.a juubeli hooajaga. 55-aastane Olari Elts on oma elu tippvormi üllatavalt hästi ajastanud – olla ERSO peadirigent orkestri 100.a juubeli hooajal, sellest võinuks iga eesti dirigent unistada.
ERSO sai alguse väikesest koosseisust, mida sai kuulata Eesti Ringhäälingu vahendusel. Esimeseks peadirigendiks juba täiemahulise orkestri ees sai Olav Roots. Kahjuks sai ta töötada vaid viis aastat, sest 1944. aastal tuli tal oma elu päästmise nimel põgeneda Läände. Roots õppis Artur Lemba juures klaverit ja Heino Elleri klassis kompositsiooni – neid oskusi sai ta Rootsis kohe ka kasutama hakata, eelkõige klaverisaatjana. Räägitakse legende tema esinemistest koos Ludvig Juhi, Zelia Aumere ja teiste emigreerunud eesti tippmuusikutega. 1952. aastal kutsuti Olav Roots Colombia Sümfooniaorkestri peadirigendiks, millest kujunes Rootsi suurejooneline elutöö. Kodu-eestlased sellest kahjuks osa ei saanud, nii on ta meile jäänud vaid üheks suureks nimeks meie muusikaloos. Loodetavasti teeb ERSO oma juubelihooajal kummarduse ka oma esimesele peadirigendile, seda enam, et Olav Roots on ka tõsiseltvõetav helilooja.
