Kontsert algas üllatusega – kõlas helilooja Reynaldo Hahni avamäng muusikalisele komöödiale „Mozart”! Teos räägib Mozarti kujuteldavatest seiklustest Pariisis. Minul oli üpris raske Mozartit komööditegelasena ette kujutada, nii lihtsalt nautisin muusikat. Sellele järgnenud Mozarti Kontsert flöödile ja harfile on üks helilooja kaunemaid teoseid ja noorte muusikute esituses kõlas kontsert tõesti imeliselt. Publiku nõudmisel esitati ka lisapala – Jules Mouquet`”Paan ja linnud”.
Susanne ja Lisanne Rullile anti kontserdil üle ka Olari Eltsi nimelised stipendiumid, mida rahastavad Kaidi ja Raivo Ruusalepp. Stipendiumi algatas Kultuurpartnerlus SA eelmisel aastal tunnustamaks Olari Eltsi tööd ERSO kunstilise juhi ja peadirigendina. Stipendiumite üleandmisel iseloomustas Olari Elts Susanne Rulli kui „fantastilise tehnika ja lopsaka tooniga flöödisolisti” ja Lisanne Rulli kui „detailitäpset ja väljendusrikka tooniga harfimängijat”. Peadirigent ennustas mõlemale noorele muusikule suurt tulevikku. Praegu õpib Susanne Rull Sibeliuse akadeemias Petri Alanko flöödiklassis ja Lisanne Rull õpib Eesti Muusikaakadeemias Sivan Mageni harfiklassis. Jääme suure põnevusega nende järgmisi kontserte ootama.
Kontserdi teises pooles kõlasid Mozarti sümfoonia nr 34 ja Maurice Raveli süit „Minu hane-ema”
Nagu eelmiselgi aastal sai enne kontserti endale soetada käsikella, et kontserdi lisapalade ajal koos orkestriga kaasa mängida. Sellel aastal oli helilooja Ülo Krigul selleks kirjutanud lausa kaks lugu, mis inspireeritud teemal „Aisakell”. Kui orkestrist kõlasid ehtsad aisakellad, siis publiku seast kostusid käsikellade helid. Ja seda täpselt Olari Eltsi sissenäitamisel ja kindlas rütmis, mitte uisapäisa ja kaootiliselt. Eriti entusiastlikult mängisid kaasa minu läheduses istuvad hea rütmitundega väikesed poisid. Nii lõppes kontsert topelt-aplausiga – publik plaksutas orkestrile ja orkester „saali-pillimeestele”.
