Umbes tunni või pooleteise sõidu järel jõudsime pimedasse metsa. Aeg oli juba hiline, õhtu oli saabunud. Veomasin peatus väikese maja ees metsatee ääres, juht ütles, et oleme kohale jõudnud. „Kas siin metsas siis asuvad need suhkrupeedipõllud?” küsis üks kaasasõitjatest. Ei olnud vastajaid, sest hakkasime majja sisse minema. Uksest sisse astudes võttis vastu meid soe tuba kahekordsete vooditega, ning suur ümmargune raudahi selle keskel. Mis lahti, kas oleme vangilaagris, käis momendiks mõte minu peast läbi! Kui kõik 11 meest olid uksest sisse saanud ja ringi vaatasime, selgus, et meid oli saadetud metsatööle ja ruum, kus nüüd seisime ja ringi vaatasime, oli üks metsatööliste barakk. Baraki teises otsas oli kaks ruumi, köök ja koka elamise ruum. Sealt tuli välja vanem mees ja ütles meile rootsi keeles tere tulemast. „Mina olen kokk, kes teile toidu valmistab ja ostab, ning üks mees tuleb homme, kes teie saed ja kirved teritab.” Valisime omale magamiskohad, igaüks heitis pikali ja hakkasime arutama, mida järgmine päev meile võiks tuua. Meid oli petetud, olime oma teada teel Lõuna-Rootsi suhkrupeete korjama, kuid saabusime metsa puid lõikama. Jõudis kätte hommik, kohale tuli mees, keda me nimetasime inspektoriks, tema viis meid metsa, kus algas meie töö.
Kätte jõudis jõulunädal 1944. Meie barakk oli väga vaikne. Köögist ega koka toast ei kostnud mingit häält ega kobinat. Üks meestest koputas uksele, keegi ei vastanud. Avas ukse, kedagi ei olnud sees. Selgus, et kokk oli läinud jõuluks oma perekonna juurde, meile teatamata. Õnneks oli meiega kaasas üks noormees nimega August (me kutsusime teda Kustiks), kes oli olnud kokaks Põltsamaa jõe süvendaja– puhastaja peal. Tema võttis endale koka kohustused. Meile oli jäänud vähe toitu köögi kõrvale, külma ruumi, kuid sellest ei jätkunud kuigi kauaks. Sõitsime kordamööda tõukekelguga lähemasse alevisse, mis asus paari kilomeetri kaugusel, toidukraami toomas. Me olime oma toidukupongid ära kasutanud ja jõululaupäeva õhtuks ei olnud meil peaaegu midagi süüa. Me, kes olime nooremad, vist kuuekesi, otsustasime kõndida alevikku, lootsime saada midagi keelepeale. Kohale jõudes hilisel pealelõunal, hakkas juba pimenema. Paar toidupoodi olid kinni pandud juba keskpäeval ja meil ei olnud midagi osta ega süüa.
Kõndisime peatänaval edasi–tagasi ja ajasime kõva häälega eesti keeles juttu. Muidugi arutasime, mis nendes majades jõuluõhtul juhtub ja mida nad söövad. Kõht läks kõndides ikka tühjemaks ja jalad hakkasid väsima. Jõudsime ühe suurema maja ette, mis asus kiriku läheduses. Kõik tänavapoolsed aknad olid valgustatud ja sees oli näha palju liikumist. „Kui läheks korra sisse ja ütleme, kes me oleme ja meil on kõhud väga tühjad.” Meie hulgas oli noormees Harald, Noarootsist pärit, ta oskas rootsi keelt, mida ta oli õppinud, mängides koos rootsi keelt kõnelevate lastega. Harald läks sisse ja rääkis majaperenaisele meie loo. Hiljem selgus, et see oli kirikuõpetaja kodu ja neil olid jõulukülalised.
Harald tuli maja uksele koos majaperenaisega või oli see majateenija ja meid kutsuti sisse. Istusime pika laua äärde, mis oli kaetud ilusate jõulukaunistustega. Paistis, et õhtusöök oli möödas. Laual olid kohvitassid ja mitut sorti küpsised, kuldäärega hõbetaldrikul. Teenija valas meile kohvi kuldäärtega tassidesse, mis olid nii kerged ja õrnad, et me ei julgenud neid oma metsatööliste sõrmedega puudutada. Saime kuidagi suhkru ja koore oma kohvitassi ja pereproua palus meil kooke võtta. Meil kõigil olid kõhud väga tühjad ja koogitaldrik asus meie kõigi käeulatuses. Järgmise viie minuti jooksul sõime kõik need koogid ära, mis olid taldrikul, ning ootasime, mis meile veel tuuakse. Õpetajaproua oli väga ehmunud. „Vad ska vi göra nu…?” (Mis me nüüd küll teeme), pöördus ta teenija poole. Meie kuuekesi, kes olime sõjast tulnud noored mehed ja istusime esimest korda rootsi kõrgemas seltskonnas, ei teadnud, mitu kooki viisakus lubas taldrikult võtta. Pereproua rääkis teenijaga midagi. Siis kutsuti meid kööki ja pandi köögilauale rikkalikult seda, mis oli üle jäänud õhtusöögist ja veel mitut toitu, mille maitsega me ei olnud veel harjunud. Mingit alkohoolset jooki meile ei pakutud, kuid head jõulutoitu saime tubli kõhutäie. Ütlesime kordamööda õpetajaprouale: „Tack sa mycket” ja astusime väikest jõululaulu ümisedes metsateed mööda oma baraki poole.
Suur oli meie üllatus, kui barakki sisse astusime. Laual oli väike jõulukuusk, põlevad küünlad okstel ja poisid, kes meist maha jäid, näisid rõõmsad ja jutukad. Mis oli siis vahepeal juhtunud? Kusti jutustas, kuidas nad kolmekesi otsustasid minna metsavahi juurde, kelle elamu asus mõni kilomeeter meie barakist eemal. Võib-olla saavad nad säält midagi süüa. Neid paluti pererahva jõululauda sööma ja barakki tagasi tulles oli neil kaasas toitu järgmisteks päevadeks. Tee äärest leidsid nad ilusa väikese kuuse, just paraja meie lauale ja nii oli meilgi jõulupuu, mille ümber istusime sel jõuluõhtul, ning laulsime kodumaiseid jõululaule, mis kõigil lapsepõlvest meeles. Paar jutukat poissi tegid jutuotsa lahti ja nii rääkisime oma viimastest jõuludest kodumaal. Enamik olid rindel või kaitsekraavides, kuid mõned õnnelikud olid puhkusel olnud ja said oma viimased kodumaa-jõulud veeta koos vanemate ning õdede–vendadega. Juttude vahele jõime ka drikat, rootsi kalja, mida kääritasime suhkru ja pärmiga. Minu eelmised jõulud, aastal 1943 olid möödunud Venemaal, Staraja Rakoma külas Ilmeni järve ääres, Eesti Ida-pataljonis.
Kuid kõigil oli mure tuleviku pärast. Metsatöölisteks muidugi me ei jää. Mitmed olid kindlad edasiõppimises, kui rootsi keel on küllalt käes, teised tahtsid minna paremat tööpõldu otsima. Nii olid noortel meestel mitmed mured tol jõuluõhtul jõululaulude ja juttude vahel arutada.
Küünlad kustusid, vaikus laskus barakki ja noored metsatöölised võõras Rootsi metsas pugesid kõik oma naridele magama – nii mõnelgi mõtted kaugel kodumaal ja noorepõlve jõuluõhtutel oma pere seas. Mets kohises ümberringi ja kuu piilus aknast, soovides väsinud noortele metsatöölistele häid jõulupühi ning lootuste täideminekut tulevikus sel võõral Rootsimaal.
Viktor Libe
jõuluajal, 2011
