Edasiviiv iseloomustus Järvi arengust balletitantsus, sel puhul küll vaid tantsuõpetajana, leidis aset kaks nädalat hiljem, st. märtsikuu lõpul, kui kümne tantsukooli vahelisel võistlustel mitmekümne etteaste reas saavutasid Järvi suuremad balletitrupid teise ja kolmanda koha, võisteldes erinevates suurustes esinemisgruppide vastu.
Kui küsida, kuidas hakkas ta ise tantse looma, siis ta selgitab, et koreograafia kuulub tantsuõpetaja tegevuse juurde, eriti kui töötada võistlustantsukoolis nagu Auroras asuv A2Y Dance. Inc. Kaks ja pool tundi kestev suurlavastus 17. märtsil avaras Markhami teatris sisaldas ka viis Järvi seatud balletitantsu suurematele gruppidele, nii noortele kui ka vanematele balletiõpilastele. Pikem tants, mis iseloomustas mõndagi balletiainelist Degas' maali, eriti ilmekate kostüümide kaudu, tõi lavale 17 tantsijat ja tõepoolest jättis mulje, et 19. saj kunst on elustunud 150 aastat hiljem. See oligi üks kujund-tantsudest, mis sai auhinnatud võistlusel paar nädalat hiljem.
Tantsukooli noored direktorid on palunud Järvit esinema suuremail õpilasõhtuil juba kooli asutamisest peale. Ilmselt oligi tema imponeerivalt täpne esinemine kunagisel ,,Luikede järve” esitusel, mis innustas neid Järvile pakkuma töökohta nende uues tantsukoolis.
Seekordsed Järvi etteasted olid enda poolt seatud tants Uinuvast kaunitarist (muusika – Tšaikovski) ja Alberto Alonso koreograafia Carmeni süidist (loodud Kuubas kuulsale Alicia Alonsole).
Järvi Raudsepa lugu kanada-eesti ajakirjanduses võiks alata ühe esinemisega ajakirja ,,Triinu” lõpetamise pärastlõunal Peetri kiriku seltskondlikus saalis 14–15 aastat tagasi, kui ta ise oli 14-aastane. Publiku hulgas viibis ka Roman Toi, kes pärast esinemist väitis:,,See oli päris!” Mida võis see tähendada? (Pikemalt Eesti Elu 4.aprilli paberlehes)
