Soome välispoliitika, mis pärast Teist maailmasõda oli ehitatud soovile idanaabrit mitte provotseerida, on muutunud oluliselt pärast agressioonisõja Ukraina vastu alustamist. Taotlust astuda NATO liikmeriigiks alustati arusaamas, et enam ei saa loota neutraalsusele. Talvesõda oleks pidanud juba seda kinnitama, aga kuna N. Liit kuulus võitjate hulka, sai finlandiseerumine mõisteks, mille käigus hoidus Soome iseseisvuse säilitamise nimel vastandumistest N. Liidule, hoolimata ametlikust erapooletusest, neutraliteedipoliitikast. Venemaa sissetungi Ukrainasse võrreldi kohe Talvesõjaga, viies mitte ainult vajaliku NATOga liitumiseni, aga ka julgema välispoliitilise lähenemisega Stubbi valimiseni.
Mullu sügisel algasid Soome piiril esimesed nö hübriidrünnakud. Venemaa saatis kolmandatest riikidest pärit migrante Soome piirile asüüli, varjupaika taotlema. Misjärel suleti detsembris piiripunktid Venemaaga. Ka Narva jõge ületaval piirisillal kasvas selliste paberiteta soovivate piiriületajate arv. Rändekriis on kahtlemata Euroopa Liidu Schengeni tsoonis suuremaid välispoliitilisi muresid pärast Ukraina sõjalist abistamist.
Stubb lausus teisipäeval Tartus, et Soome loodab NATOga koostöös oma pinnale rajada kaitsealliansi maavägede baasi, nii nagu on juba Baltikumis olemas. Lätis juhib neid vägesid Kanada. Samal päeval avalikustas Soome YLE ringhääling NATO poolt korraldatud gallupi tulemused, mille järgi enam kui pooled soomlastest pooldavad rangemaid piirikontrolle, toetus oli eriti tugev Vene piiri ääres. Sama küsitlus kinnitas, et tänu NATOle on hirmud relvastatud rünnakute, sõja üle asendunud infosõdade, küberrünnakute, tehisaru ja rahvusvahelise kuritegevuse vohamiste kartustega.
Kanadas ei tabata alati kuivõrd just Vene piiril elades tuntakse Ukraina sõja alustamisest saadik teravaid pingeid. Iga rahustav sõna riigipeadelt aitab tasakaalu pidamist ajastul, mil nii nagu enne Teist maailmasõda, pole rahu tagamine sugugi kindel.
