Muidugi seob eestlasi ka keel. ,,Keel on, mis ühest rahvast rahva teeb, ta varjab üht lõpmatut väge ja pühendust enda sees, ” on öelnud Carl Robert Jakobson. Keel ühendab inimesi, selle imetabaseid ja spetsiifilisi nüansse tajuvad vaid need, kes seda valdavad.
Kunst, kultuur, sport, ühised huvid ja hobid ühendavad samuti inimesi, neist saavad sel pinnal mõttekaaslased. Jälgisin paljude aastate vältel, kuidas ka kõige kurjemast ilmast hoolimata tulid arhiivitööle, elulugude kirjutamisele ja kultuuripärandile pühendunud Toronto eestlased igal nädalal Tartu College'isse.
VEMU peaarhivaar Piret Noorhani kirjutab, et andmebaasi Baltic Heritage Network üks põhifunktsioon on tuua kokku inimesi ja arhiive (ja nende huvisid). Tema sõnul on arhiivitöö üks koostöövorm, mis ühendab inimesi ja ajastuid.
Mis seob väliseesti ühiskonda praegustes muutunud oludes? Ikka ESTOd, Lääneranniku Eesti Päevad jt suuremad üritused, kus saadakse mõne aja järel kokku. Aastakümneid tegutsesid siin eesti organisatsioonid, kus kohtuti regulaarselt sõpradega, vahetati mõtteid, heietati mälestusi, jagati kodukandi uudiseid ja pidutseti. Kahjuks on paljud organisatsioonid nüüdseks oma tegevuse lõpetanud. Põgenike põlvkonna read on märgatavalt hõrenenud.
Torontos on praegu üheks olulisemaks eestluse saareks kujunenud Ehatare ja Eesti Kodu kompleks, mille elanikud saavad omavahel eesti keeles suhelda. Ka kõigis Toronto eesti kirikutes toimuvad eestikeelsed jumalateenistused. Mingil juhul ei tohi alahinnata ajalehe Eesti Elu osatähtsust väliseesti ühiskonna ühendamisel, mida selle asutaja, hr Elmar Tampõld tavatses nimetada sidepidajaks.
Tsiteerigem veel prof Lehtsaart: “Neid, keda miski ei seo, on kerge laiali pillutada. /…/ Parem oleks ikka kokku hoida või vähemalt selle poole püüelda.
Niisiis – hoidkem kokku, olgem alati avatud, sõbralikud ja valmis suhtlema! Ainult nõnda suudame me kesta üle aja.
Elle Puusaag
