Kui Ared kolisid Floridasse, õppis Linda portselanimaalimist ja varsti hakkas ka teisi õpetama, kui kolisid Key Westi ja sealt edasi Homesteadi. Seal ta alustas H.A.P.P. – Homestead Artistic Porcelain Painters. Ta esines oma töödega mitmel näitusel ja sai palju auhindu.
Lilled ja eesti mustrid olid Linda lemmikud. Ta maalis mulle ja kolmele tütrele portselanist serviisid, eesti mustriga või valgete roosidega. Selle tööga ta pidi kiirustama, sest tahtis kinkida serviisid pulmadeks ja kaks tütart abiellusid samal aastal – 1985. Lisaks veel valmistas Linda esimese pulmadeks imeilusa suure punšikausi (punch-bowl) kaheteist tassiga, dekoreeritud eesti rahvariides tantsijate paaridega ja metslilledega. Lisaks veel minu serviisile valmistas ta ka kahvlid, noad ja lusikad eesti mustriga.
Lindale meeldis lilli värvida, eriti moone ja roose. Need kaunistavad mitmeid vaase, taldrikuid ja kausse. Ta õppis ka portreesid maalima ja sai hästi toime nendega.
Linda nimi ei olnud üldiselt tuntud Kanada eestlaskonna seas, kuna ta elas Floridas. Seal ilmusid ta tööst ja isiksusest mitmed kirjutised ajalehtedes.
Endel Are suri aastal 1987 ja Linda kunstnikuiga lõppes varsti pärast seda. Aasta hiljem kolis ta Fort Lauderdale'i ja abiellus Edgar Totsasega, kes ei olnud eriti vaimustatud, et Linda maaliks edasi ja põletaks esemeid toas ahjus, kuna see annaks palju haisu. Lindal ja Edgaril oli palju tegevust ja reisimist, nii et Lindal jäänudki palju aega maalimiseks. Nad võtsid osa Fort Lauderdale'i eesti seltskonna ja ka kiriku elust, kus Linda sai sekretäri ameti.
Aastal 1995 jäi Linda kolmandat korda leseks. Linda müüs maja ja kolis Boca Ratoni ühte korterisse – mitte vanadekodusse, vaid “kuldse ea residentsi”, kus elasid ka mõned teised eestlased. Seal ta sai palju uusi sõpru ja võttis osa seltskondlikust tegevusest, õmbles ja kudus ning sõidutas teisi, kellel puudus auto või sõiduluba.
Tema 80. sünnipäevaks kinkisin talle sülearvuti, millel ta hakkas usinasti oma elulugu kirja panama lapselastele ja nende järeltulijatele. Arvuti lihtsustas ka ta sekretäritööd kirikus ja varsti oli ühendus internetiga ja epostiga ka Eestiga. Ta nuputas välja, kuidas teha kunstipäraseid kaarte arvuti abiga ja harjutas oma aju arvutimängudega. Võimalusel reisis ikka – kas siis külastama oma seitset lapselapselast Torontos, Atlantas ja New Jerseys või siis laevasõidule Kariibi merel, mis kahjuks jäi ta viimaseks. Koju jõudes uhkustas, et ei pannud kaalu juurde, sest käis treppidest üles-alla, selle asemel, et tõstukit kasutada. Tal olid sõiduplaanid valmis, et pühadeks sõita Torontosse pere juurde. Kahjuks tuli 14. detsembril 1997 teade, et Linda oli sulgenud oma silmad. Oli ka üks pühapäev – nagu oli ta sünnipäev. Elulugu oli aga valmis kirjutatud.
Anne-Mai Kaunismaa, Linda ainuke tütar
