Kui heita pilk ajalukku, siis tuleb nentida, et erinevalt paljudest teistest riikidest, rajati Kanada Konföderatsioon 1. juulil 1867 mitte sõdade ja revolutsioonide tulemusena, vaid rahulike ja pikaajaliste diskussioonide teel.
Kuigi praegune vahtralehega lipp võeti Kanada ametliku sümbolina kasutusele alles 1965. a, on vahtralehel olnud eriline roll konföderatsiooni algusest peale, seda tänu heliloojale Alexander Muirile, kes kirjutas 1867. a sügisel koduaia vahtrapuu imetlemise ajel laulu The Maple Leaf Forever.
Kanada päeval on põhjust väljendada oma rõõmu ja tänulikkust selle üle, et me elame vabal maal, kus valitsevad demokraatlikud põhimõtted ning austatakse kõigi rahvuste eripära ja traditsioone.
Nii ajakirja Macleans kui Readers Digest viimased numbrid pühendavad rohkesti ruumi Kanada ülistamisele. Ja miks ka mitte, meedia keskendub ju peamiselt negatiivsele, unustades Vahtralehemaa head uudised. Kanada tuli tänavu taas (juba kolmandat korda!) esikohale maailma riikide seas oma parima mainega. On tõesti üllatav, et kanadalased ise nii ei arva. Nemad seavad ettepoole USA, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi reputatsiooni. On see loomupärane tagasihoidlikkus, rahulolematus või midagi muud?
Macleans üllatab mitmete huvitavate faktidega. Muu hulgas selgub, et lõunanaabrite kuulus „Ameerika unistus” (American Dream) toimib pigem nüüd Kanadas kui USAs. Kuigi räägitakse palju keskklassi hääbumisest ja selle kehvast olukorrast, selgub, et Kanada keskklassi sissetulekud tõusid aastatel 2000-2010 20%. Iseasi muidugi, kas elu kallinemise taustal on see just märgatav ja piisav.
Raske öelda, kas 1. juulil 1917, kui tähistati Kanada Konföderatsiooni 50. aastapäeva ja parlamendihoone oli alles ehitusjärgus ning käimas oli I maailmasõda, osati kujutleda Kanada tulevikku sellisena, nagu see praegu on − et Kanadast saab maailma suurim multikultuurne riik. Väga palju on muutunud ka viimase 47 aasta jooksul, alates sellest, kui 1. juulil 1967 pühitseti konföderatsiooni loomise 100. aastapäeva Suurbritannia kuninganna Elizabeth II osavõtul.
Nii kogunevad siis kanadalased tänavugi riigi ajaloolisel sünnipäeval, 1. juulil pühitsema oma ajalugu, kultuuripärandit ja saavutusi.
Muidugi pole ka Kanadas kõik ideaalne. Et Tommaso Campanella unistused pole siiani täitunud ja tema utopistlik Päikeseriik ikka veel rajamata, peame pidama end õnnelikuks, et saame elada maailma parima reputatsiooniga riigis. Pruugib meil vaid pöörata pilgud Lähis-Itta, Ukrainasse, Venemaale või mujale, et selles veenduda.
