Kuid kindlasti olid nad sama ettevõtlikud, kartmatud ja ohtu trotsivad. Vabaduse hind ei ole kunagi olnud madal. Valdav enamus „Walnut'i” pardal viibijaist olid nelja aasta eest ühe ohtliku merereisi juba üle elanud – Eestist Rootsi. Nüüdne retk viis Rootsist Kanadasse – taas lootusega, et uues sihtkohas neid lahkelt vastu võetakse ja turvalisemat eluaset pakutakse.
Lugu ise on laiemale avalikkusele küllalt hästi tuttav, selle refereerimisega ei tarvitse ajakirjanik end vaevata. Huvitav oli aga kogeda nende kunagiste uljurite ühtekuuluvustunnet, mis on edasi kandunud järgmistele põlvkondadele. Ei teegi vist erilist vahet, kas on kellegagi kõrvuti loodusjõudude võimuses „pähklikoorel” kiigutud või vaenlase turmtule all kaevikus kükitatud. Samasugune „relvavennalik” side jääb hinge püsima.
Õhtu korraldaja Tiiu Roiser tervitas kokkutulnuid ja pastor Jüri Puusaag luges söögipalve, sest männamaalik kulinaaria ootas – rikkalik hõrgutav külmlaud. Pärast sellist ohtlikku retke on toekas kõhutäis välja teenitud, olgu või 65aastase hilinemisega. Ühes nurgas pakuti soovijaile mitmesugustest pudelitest eliksiiri – merehaiguse vastu. Selle tõve eest pole isegi kõik viikingid kaitstud. Söögi ajal võis silmitseda lavale paigaldatud ekraani, kuhu projekteeriti fotosid varasematest kokkutulekutest.
Pärast sööki vaadati Tiiu Roiseri filmi „Destiny of a Tiny Ship”, kus jutustasid oma elamustest mitmed reisi kaasa teinud. Pastor Jüri Puusaag edastas vaimuliku ilmega tervituse, mis päädis koraaliga „How Great Thou Art”, mida lauldi kakskeelsena.
Sedalaadi kokkutuleku juurde kuuluvad kindlalt grupifotod. Neid tehti seegi kord. Et oleks, mida varasematega võrrelda. 65 aastaga koguneb kortse igale siledale näole. 65 aastat teevad nii mõnestki sülelapsest vanaisa/vanaema. Ja paljud ei poseeri enam ühelegi fotograafile…
Jagati reisimälestusi. Eesotsas vanima viikingi Nelly Linnuga, kellele ta auväärne iga andis loa kõnelda istudes, kuid kelle vaim endiselt kriukalikke sõnamoodustisi haub. Leidus ka nooremaid jutuvestjaid.
Õhtu „naelaks” oli Lynda Männiku ettekanne, kes tutvustas oma raamatut „Photography, Memory, and Refugee Identity – The Voyage of the SS Walnut, 1948″. Selgus, et seda on ta asunud koostama juba aastal 2006, kogudes fotosid ja reisist osa võtnute mälestusi. Viis õnnelikku, kes olid osanud valida istekoha õige kohvitassi lähedusse, said otsemaid ühe eksemplari omanikuks. Sellest märkimisväärsest teosest annab keegi tulevikus loodetavasti põhjalikuma ülevaate.
Pärast Tiiu Roiseri tänusõnu kõigile, kes õhtu õnnestumiseks kaasa aidanud, lõpetati koosviibimine populaarseks muutunud ühislauluga „Ta lendab mesipuu poole.”
Rohkem fotosid koosviibimisest vaata siit!
Eerik Purje
