Peale Tallinna pommitamist tuli palju inimesi põgenikena meile maale, kelledel polnud enam peavarju. Nii oli lauas igapäev ligi 30 inimest ja hulk teenijaid ja töölisi teises lauas.
Sügisel hakkasid jälle ebakindlad ajad ja nii viibis tütar (viie aastane) tihti pikemat aega Memme-Taadi juures Nõmmel, et oleks kergem välja pääseda. Juhtuski 20 – 22 septembril, kui sakslased hakkasid välja minema ja venelased uuesti sisse tulema ja eestlased põgenema.
Mina tütrega pidime minema laeva “Triinaga” Rootsi kuid abikaasal ei olnud kohta enam laeval ja pidi tulema väikese mootorpaadiga järgi nädala lõpul. Laeval olles öeldi, et laev ei lähe Rootsi vaid hoopis Saksamaale ja kuna meie ei tahtnud üksi minna, nii tulime laevalt maha. Ma läksin veel laevale tagasi oma kohvrit võtma ja tütar jäi kaile. Häälekõvendajad käskisid kõiki sadamast ära minna, kuna sadam oli mineeritud ja vene lennukid olid tulemas pommitama. Tütar oli kail ja mina laeval, kui laev hakkas liikuma ja tütar oli valmis merre hüppama, et minu juurde saada! Ma hüüdsin, et hoidke laps kinni ja õnneks laev ainult liikus teise kaini ja nii olime jälle koos. Abikaasa oli lahkunud, kuna öeldi, et kõik on valmis Rootsi minekuks. Nii istusid ema ja tütar kahe kohvri otsas ja ei teadnud kuidas sadamast välja saada. Häälekõvendajad hirmutasid ja mingit liiklusvahendit ei olnud. Seal siis oli üks mees jalgratta ja tuttavate kohvritega, kes sai helistada ja abikaasa tuli meile järele. Ta oli kavatsenud Uuemõisa sõita, kuna seal oli asju mida ta tahtis omaga kaasa võtta. Ta siis ei teadnud, et venelased olid juba Uuemõisas sees.
Läksime siis tagasi koju Vismari tänavale ja abikaasa läks linna otsima võimalusi välja saamiseks, kuid siis võeti tal auto ära ja oli jalamees. Tuli koju ja arutasime mida järgmiseks teha. Õnneks kojamees oli tänavalt toonud ühe mahajäätud auto (Kuulus Tartu Gebietzkommisarile, igasugu lubadega akendel). Saime siis selle auto, et järgmisel hommikul Tallinnast välja saada, kuna õhtul oli kardetav liikuda. Samal õhtul varakult olid jälle “jõulupuud” taevas ja algas pommitamine. Istusime maja keldris, kuid kui vastas maja sai täis tabamuse ja läks põlema, jooksime välja ja Harjumäe varjendisse. Abikaasal oli tütar süles ilma kingadeta, kuna laps magas enne ja mul oli kaks kohvrit. Ärritus ja pommide langemine igale poole ümberringi tegi mu nii jõuetuks, et panin ühe kohvri tänavale. See oli raske, kuna paremad asjad nagu hõbe olid seal sees. Jooksime varjendisse. Mõned tunnid hiljem, kui oli natukene vaiksem, abikaasa läks tagasi koju, et autol süüted välja võtta, et keegi teine poleks saanud enne meid ära sõita. Kohver oli tänavalt kadunud. Varjendisse tulid haavatud ja ütlesid, et venelased on juba Pirital.
Hommikul kella kuue paiku oli pommitamine üle ja me hakkasime linnast välja sõitma. Me võtsime veel kaasa maja perenaise oma tütrega ja selle peigmehe. Linnast välja sõites olid saksa sõdurid igalpool käsigranaatidega vöödel, kuid meie autot keegi ei pidanud kinni – arvasid, et oleme saksa kõrged sõjaväelased! Tahtsin veel oma Memme-Taadi juurest läbi minna, nii sõitsime kõrvalisi teid mööda. Tondi kasarmud põlesid ja igal pool oli suitsu. Taat oli kodus kuid Memme ei olnud. Tütar oli tahtnud veel oma nukut kaasa võtta kuid ma keeldusin midagi lisa kraami kaasa võtmast.Sõit läks mööda Pärnu maanteed ranna poole. Tee oli täis inimesi, kes kõik tahtsid välja saada – seal oli sakslasi hobustega ja vankrid täis lapsi ja vanu inimesi. Nooremad käisid kõik jala. Meie saime kaugemale, kus peatas meid üks eestlastest omakaitse rühm veoautos. Selle juht oli meie tuttav ja ütles, et sõitku neile järgi, eelpool on metsad täis vastu hakkajaid ja on olnud laskmisi, nemad on relvastatud ja nii on meil kindlam sõita.Sõitsime siis nende järgi ilma igasugu vahejuhtumita ja ühel teeristmel me pöördusime ranna poole ja see veoauto läks edasi Haapsalu poole. (Me kunagi ei kuulnud mis sai sellest sõbrast ja veoautol olijatest.)
Saabusime Vihterpalu randa, kus nägime ühte laeva seisvat lahes. Hakkasime siis otsima kontakti, kuidas sellele laevale saada. Kuna abikaasa Are nimi oli väga tuntud ja pealegi oli kaasas viie aastane laps, siis viidi meid väikese paadiga sellele kaljasele, nimega “Aade”. Kaljas oli kalalaev purjedega, kuid ei olnud keelu tõttu merel olnud üle kolme aasta. Ronisime alla laeva sisemusse, kus ees oli umbes 120 inimest ja ei olnud muud ruumi kui istumiseks. Tuli välja, et selle laeva mootor ei töötanud ja nii me istusime lahes ilma tuuleta. Kell kuus õhtul hakkas tuul puhuma ja saime laeva välja – vene tankid olid juba rannas kuid vist oli maa liiga kauge, et ei tulistanud. Algas torm, keegi ei tohtinud laeva laele minna, kuna vene lennukid olid pea kohal. Teisel päeval tormiga möödusime väikestest mootor- ja sõudepaatidest tormisel merel. Kui palju nendest kuhugi randa jõudsid, seda me ei tea. Kaks ööd ja päeva kestis torm ja laev laskis vett sisse. Ainult mõned mehed olid suutelised vett välja pumpama.
Kolmandal päeva hommikul paistis päike ja Rootsi rand! Jõudsime ühele saarele, kus võttis vastu meid sõjaväe üksus.Toideti ja anti barakkides paberist kottidel ja linadega varustatud (ka paberist)mingisugused välivoodid. Meie pakid läksid mingist kuumutusest läbi, nii mõnigi kaotas kuumutamise tagajärjel oma viimased saapad ja muudki.
Esimeselt saarelt (Fejan'ilt) viidi meid maa le teise sõjaväe laagrisse, Gräddosse, kus olime kolm ja pool kuud enne kui saime luba Stockholmi asumiseks.
