*
Juba Aavikute muuseumi hoone on omaette vaatamisväärsus. Nii vanu puitehitisi pole Kuressaare südalinnas rohkem säilinudki.19. sajandi keskel kuulus maja koos hiigelsuure aiaga aednik Johann Brennerile (1834-1892). Brenneri surma järel ostis kinnistu Kuressaare kaupmees Jakob Aavik ja kinkis selle oma vallakirjutajast vennale Mihklile, kes on legendaarse keelemehe Johannes Aaviku isa. Mihkel Aavik kolis oma perega Randverest Kuressaarde juba 19. saj lõpus, 1896. a. Nõukogude okupatsiooni ajal elas selles majas Johannes Aaviku lellepoeg Joosep Aavik, kes tegutses Saaremaal organisti ja koorijuhina.
Praegu on Johannes ja Joosep Aavikule pühendatud muuseumi aadressiks Vallimaa tänav 7. Kaunilt kõlava aadressi kauples keelemees Johannes Aavik linnavalitsuselt välja aadressi Sepa 9 asemele. Keeletundlik Johannes on erakirjas Helgi Vihmale seletanud, et tuletas nime Vallimaa kahest sõnast – keskaegse rüütlilossi vallide ja nende ümber laiuvate mõisa maade järgi. See on eht aaviklik keeletegu! Töötas ju Johannes Aavik aastatel 1919-1926 Saaremaa Ühisgümnaasiumis eesti keele õpetajana, samas oma keeleuuenduslikke ideid propageerides. Polüglott Johannes oli ka hästi musikaalne, harjutades iga päev viiulit ja unistades lausa soolokontserdist.
Heinrich Männa pühendusteoses „Joosep Aavik 90″ leiame kava 13. augusti 1923. a kontserdist Laurentsiuse kirikus, kus tuntud muusikute kõrval mängib keelemees Aavik Braga Serenaadi viiulile. Soolokontserdini Johannes paraku küll ei jõudnud.
Ühele musikaalsele keelemehele kõlas Vallimaa nimi tavalisest Sepa nimest muidugi hoopis kaunima ja romantilisemana! See pealtnäha üpris tühine fakt – tänavanime muutmine – näitab, et Johannes Aavik ei olnud ainult ideede generaator, vaid ka tegudeinimene, oma ideede elluviija.
Aavikute majamuuseumi juubelikonverentsil võtsid Saaremaa Muuseumi direktori Endel Püüa kõrval sõna veel muuseumi teadustöötaja Olavi Pesti, kirjanik ja kunstfotograaf Enda Naaber, Johannes Aaviku Seltsi asutaja ja esimene esimees Helgi Vihma ning Aaviku Seltsi praegune esimees Peep Nemvalts. Tore oli kuulajate seas näha meest nimega Rein Jäe, kelle eestvedamisel pandi juba nõukogude ajal Johannes Aaviku sünnitalu juurde Randveres mälestuskivi , millel on skulptor Aulin Rimmi poolt pronksi valatud bareljeef tekstiga: „Randvere Nurgal sündis 8. dets.1880 eesti keeleuuendaja Johannes Aavik”. Mälestuskivi avati Johannes Aaviku 100. sünniaastapäeva puhul 1980. a 30. augustil. Avamisele tuli palju inimesi, sõna võtsid tuntud kultuuriinimesed nagu Eesti Looduskaitse Seltsi legendaarne esimees Jaan Eilart, poetess Debora Vaarandi, filoloogiadoktor Endel Nirk jt. Kogu ürituse hing oli Eesti Looduskaitse Seltsi Pöide osakonna ja Laimjala kolhoosi esimees Rein Jäe. „Emigrantlikule tegelasele” mälestussamba rajamise eest Randvere küla Nurga talu õuele vabastasid Kingissepa rajooni parteijuhid Rein Jäe kolhoosiesimehe kohalt, mille peale Jäe lahkus perega Saaremaalt ja asus elama mandrile, Virtsu lähedale. Niisugune „parteiline karistus” oli tollal vägagi tõsine asi. Johannes Aaviku mälestuskivi avamisest ja sellele eelnenud ettekandekoosolekust Laimjalas ning jalgsimatkast kirjutas tollases ajalehes nüüdne Johannes Aaviku Seltsi auliige Enda Naaber loo pealkirjaga „Koduring koos Aavikuga” (Kommunismiehitaja, 1980, 11. sept). Naaber refereerib oma loos ka Laimjala kultuurimajas sõnavõtnute ettekandeid. Loodusteadlase Jaan Eilarti kõrval astusid üles ka Aaviku elutöö uurija, keeleteadlane Helgi Vihma ja rahvakirjanik Aira Kaal. Ettekandekoosoleku avas Rein Jäe. Kultuurimaja saalis võis näha ka näitust Johannes Aaviku teostega.
Niisuguse „emigrantliku ürituse” toimumine sügaval stagnaajal tundub veel praegugi uskumatuna, seda enam et Johannes Aaviku sünnikuul toimus Saaremaal teisigi märkimisväärseid üritusi – 5. detsembril oli Kahtla koolis keeleuuendaja juubelile pühendatud keelepäev (korraldaja Viivi Jäe) ja 6. detsembril meenutati Johannes Aavikut Kingissepa Lastemuusikakoolis väikese kontserdiga. Saaremaa koduloo-muuseumis avati näitus „Johannes Aavik 100″ ja Aavikute kodumajale Vallimaa tänaval pandi mälestustahvel. Üleriigilistest ajalehtedest ilmus kõige selle kohta paarirealine teade vaid kultuurilehes Sirp ja Vasar.
Tagantjärele tundub, et see „emigrantlik ettevõtmine” sai toimuda Saaremaal vaid seetõttu, et Saaremaa oli tollal natuke nagu „välismaa”. See oli range piiritsoon, kuhu sai sõita vaid küllakutsega nagu välismaalegi. Kuivastu sadamas kontrollisid N. Liidu piirivalvurid hoolega dokumente. Saarlaste tegemistest mandril eriti midagi ei teatud.
Pärast Joosep Aaviku surma 1989. a algab Aavikute muuseumi loomise saaga, millest juubelikonverentsil rääkisid Endel Püüa ja Helgi Vihma. See oli juba täiesti teine aeg kui 1980. a. Muuseumi loomisega seoses oli Endel Püüal rääkida ka naljalugusid. Näiteks toodi Aavikute muuseumisse stendid nõukogudeaegsest Viktor Kingissepa muuseumist. Ajaloo paradoksina käisid kommunist Kingissepp ja antikommunist Aavik samas koolis – Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Aavikute muuseumi avamise eel 19. juunil 1992. a olevat olnud isegi tegemist, et inflatsioonirublasid ära kasutada. Nii avati samal päeval lausa kolm Saaremaa Muuseumi filiaali. Raha jätkus ka Aavikute majamuuseumi põhjaliku ekspositsiooni koostamiseks (Külli Rikas) ja metsistunud padrikust kauni aia kujundamiseks (Lilli Noot ja Irja Ellik).
Põneva konverentsi lõpus esitles Aili Norberg Johannes Aaviku Seltsi 20. aastapäevale pühendatud väljaannet „Artikleid ja arhivaale IV”, mille on koostanud Johannes Aaviku Seltsi eelmine esimees, filoloogiadoktor Jaan Õispuu. Üllitise toimetajad on Maia Randma ja Aili Norberg. Sisutiheda artiklitekogu lõpetavad järelehüüded Johannes Aaviku Seltsi auliikmele Fanny de Siversile ja Seltsi kauaaegsele toetajaliikmele Andres Ehinile. Lõpetuseks kutsus Johannes Aaviku Seltsi esimees, filoloogiadoktor Peep Nemvalts kõiki kohalviibijaid 28. septembril Tallinna Ülikoolis peetavale konverentsile, millega tähistatakse seltsi 20. aastapäeva. Sellel kõnekoosolekul antakse üle ka Seltsi auliikmediplomid Tartu Ülikooli kauaaegsele õppejõule akadeemik Huno Rätsepale, Vancouveri Ülikooli õppejõule, kirjanik Raissa Kõvamehe tütrele Juta Kõvamees-Kitchingule ja Pariisi Sorbonne'i Ülikooli pikaajalisele eesti õppetooli õppejõule Vahur Linnustele. Kõnekoosoleku lõpetab dokumentaalfilm Johannes Aaviku Seltsi auliikmest, Saaremaal sündinud sõnaraamatute autorist Paul Saagpakust.
Sirje Vihma-Normet