Maailmas on paiku, kuhu jõulurahu mõiste tänavu ei saabugi. Euroopas Ukraina sõjatandril, sealsed orvud ja lesed ei saa ju tunda rõõmu. Ka mõnes muus Euroopa riigis on rahvas killustunud, valitsevad inimvaenulikud poliitilised seisukohad. Lähis-Ida. Süüria. Ning ohvrite arv aina kasvab kurjuse tõttu.
Sel nädalal kuulutati Lõuna-Koreas välja sõjaseisukord. Meeleavaldajad on massiliselt esitanud proteste Seoulis parlamendihoone ees, soovides presidendi tagasiastumist. Riik tõi sel nädalal eriväeosad kohale, väidetavalt vabaduste ja põhiseadusliku korra kaitsmiseks nii Põhja-Korea kommunistlike jõudude kui demokraatlikus vabariigis asuvate riigivastaste elementide eest.
Mujalt tulnud agitaatorid on täiesti olemas. Ottawa südamikku halvanud kaubautojuhtide hulgas COVIDi vaktsiinivastaste oli neid kahtlemata. Washingtonis peaaegu nelja aasta eest kolmekuningapäeval valimiste tulemusi viha ja vägivallaga soovides ümber lükata. Viimasel aastal Iisraeli terrorivastase sõja oponendid, kellede hulgas on palju aatelisi inimõiguste kaitsjaid, aga samas ka neid, kes toetavad Hamase ja Hezbollah terrorismile ehitatud eesmärke.
Esile tuleks tõsta kirikupäeva ja vaimulikku laulupidu. Ent need, kes võõrsilt ekraani kaudu said viimasest osa, võisid olla jahmunud, kui vähe rahvast oli kuulama tulnud.
Peapiiskop Viilma üritas rahutuste sõnumit leevendada, juhtides tähelepanu kodumaise kiriku saavutustele tänavu. Esile tuleks tõsta kirikupäeva ja vaimulikku laulupidu. Ent need, kes võõrsilt ekraani kaudu said viimasest osa, võisid olla jahmunud, kui vähe rahvast oli kuulama tulnud.
Ka rõhutas Eesti kõrgeim luterlik vaimulik, et Maarjamaal taastati peaaegu endisel kujul reformatsioonieelne kiriklik territoriaalne jaotus. Nelja piiskopkonnaga liigutakse aga tagasi katoliku kiriku aegadesse. Ajalooliselt on Eesti luteriusu kirik olnud vaba rahva kirik, juhitud koguduste poolt – nö alt üles. Ent selle kodumaise kirikujuhtide sammuga astutakse tagasi, mitte edasi. Kristluses näitab ainult katoliku kirik praegu kasvu. Isegi kui Viilma esitas lootust, et taastatud neli piiskopkonda suudavad ühendada harali vajuvat kirikut, ei julge vist keegi tulevikku ennustada.
Ajal, kui ootame Õnnistegija sündi märkivaid valgus-, rahupühi, on kahjuks teadmine, et Läänes pigem kummardatakse mammonat ja internetimaailma kuningaid. Kiriku kaudu kuulutatud oluline lootus on paraku vaid vähestel põues.
