Eestlasi ja eesti maad on oma valdusse soovinud võtta Venemaa erinevad valitsejad mitme sajandi vältel. Kõik tänased Eesti riigimehed, soole vaatamata, ehk ei olegi leidnud aega selle Venemaa soovi märkamiseks. Kindel on aga see, et tänaseni ei ole Eesti Vabariik esitanud Venemaa Föderatsioonile mingit nõuet meie suveräänsuse vägagi räige rikkumise kohta, mis algas aastal 1940. Kõik senised tegemised lubavad järeldada, et meie riigivõim ning pea-voolu meedia ei ole suutnud või tahtnud tajuda, millisel määral Nõukogude Liit on Eesti suveräänsust rikkunud Tei-se maailmasõja perioodil. Venemaa ja Eesti Vabariigi vahe-listes lepingutes on Vene tsaaririik ja Nõukogude Liit lu-banud igavesti loobuda kõigist õigustest, mis neil on olnud eesti maa ja rahva üle ning mitte segada Eesti siseriikliku elu korraldamist.
Venemaa on jätnud kõigis lepingutes määratud Ve-nemaa kohustused siiski täitmata. Eestis on kõrgeimal tasandil justkui arvatud, et kui meie põhiseaduses pole välispoliitika rakendamist käsitletud, siis ilmselt tuleb austada Venemaa soove, mis senini on olnud – taas kõrgeima võimu arvates – piisavalt tagasihoidlikud ja Moskvas tänukummardust tegemist õigustavad. Eespool öeldule vaatamata on põhiseadusse vaja ilmtingimata lisa-da meie esivanemaid austav § 8 ning selles määrata, et kõigis teiste riikidega sõlmitavates lepingutes peab teine osapool: tunnustama aastal 1918 loodud Eesti Vabariigi täielikku suveräänsust; suveräänsuse rikkumisel heastama kõik eestlastele ja eestlaste maale tekitatud vaimsed ning materiaalsed kahjustused ja kahjud; lõpetama viivitamatult kõik suveräänsuse takistamiseks loodud olukorrad ja tege-vused.
Harri Kivilo,
