Näe, alles mineva nädali ma kurtsin, et väljas paugub pakane ja Karlal tuju kakane. Nüid oli ükspäe ommikune päike juba veranda akna nii kenaste palavaks paist, et istusin ja soendasin ennast nigu iirepüügist väsind kass. Oleks nurru kah löönd, aga ei mõista ja õppida ei viitsi.
Aega võttis küll, aga aru tuli pähe. Sai selgeks, et minusuguste tegemistel pole suurt jumet. Mida sa ikke teed? Paha teha pole ma kunagi taht ja selle eest saab trahvi kah. Ead teha jälle pole mõtet. Nigu sa ead teed, juhtub imelik asi: kõik akkavad nurisema, et miks sa nii vähe tegid. Teen'd ometi rohkem, sul ju amet selge. No palju sa pisike jõuad! No ja siis läheb nii, et su eategu poldki eategu, akatasse oopis pahateoks pidama. Nisuke asi teeb ingele aiget.
Vat selle aigetsaamise koha pealt see laul mulle meelde tuligi. Kui oled aiget saand, siis ära sa seda taeva pärast välja näita, oiga ja aieta üksipäini pimedas nukas, kus keski sind ei näe ega kuule. Keda sa kõige rohkem pead pelgama, on need, kes tulevad osavõtliku näoga kaastunnet avaldama. Nad tulevad sellepärast, et kaastunde avaldamise käigus on ea välja uurida, kas sa said ikke küllalt korraliku kärna. Kui sa siis silmakirjalikult küllalt kõvaste ei ädalda, saad varsti uue ja kõvema koosa.
No vat nõnda need ilma asjad on vai näikse olevat. Pole mõtet aliseda, keski ei kuula ja kui kuulabki, teed veel sunnikule eameelt oma ädadega. Seda kah süda ei luba.
Nüid ongi siis nii, et las nooremad rabelevad ja laulavad, et vara tööle, ilja voodi, raha tuleb roppu moodi. Karla on küllakile maas ja kuulab, kuda piss põide jookseb. Amet kõik, mis leiba annab. Kui leiba ennast ei anna, siis käib koorik kah.
Kargu Karla
