Meil oli tänavu jõulupuuga selline naljakas lugu, et see sai endale tuled külge alles jaanuari esimestel päevadel. „Kui traagiline!“ kõlab kahtlemata selle peale lastekoor. See oli aga minupoolne teadlik otsus. Nimelt, kui me kuuske vanade eestlaste moodi alles jõululaupäeval ehtisime (enne vaatas kuuseke tuppa läbi rõduakna), kinnitasime talle muuseas küünlahoidjad. Jah, elavate leekidega uhkeldavate päris küünalde hoidjad, just nimelt. Mamma (minu ämm), rääkis ja rõhutas tänavu, kuidas nad Saaremaal küünlaid, k.a. jõulupuuehteiks, ise vanasti tegid ja kuna sellele pöörati järsku nii palju tähelepanu, siis mõtlesin, et olgu peale üks hästi ehe vanaviisi kuusk.
Süütasime küünlad jõuluõhtul, kui olime kõik puu juures ja jõuluvanagi puu kõrval tugitoolis. Mõni oksake läks paar korda isegi põlema (kes oli see kehv paigutaja?!), kuid õnneks märgati seda kohe. Mu vanem laps oli ülitähelepanelik, lausa murelik, et me mingil juhul läidetud küünaldega puud üksi ei jätaks. Mul on hea meel, et mu kadunud isa 3,5 aasta tagune lõkkeäärne jutt tule ohtudest on talle sügavale sisimasse jäänud.
Pärast jõululaupäeva oli meie puuke pime. Lausa nii pime, et oli peaaegu nähtamatu. Eestlaslikult tausta sulanduv, võiks öelda, et tõeline kamoflaažpuu. See võis olla vanu aegu austav ja armsalt tagasihoidlik, aga ühel hetkel (see oli 3. 01!) hakkas mul puust, varsti möödunud pühadest ja iseendastki kahju ja me keerutasime talle värviliste tulukeste keti mitu korda ümber. Tegelikult oli see mõtlemapanev: igal on oma unistuste- ja kõige omasem jõulupuu. Mamma ei igatsenud elektritulukesi mitte üks põrm, kusjuures mina lapsena armastasin voodis lebades ja silmi vidukil hoides kirevaid tulesid hägustada.
Sain aasta esimestel päevadel vanalinnas kokku omaealise Stockholmis sündinud ja seal elava eesti sõbraga, kes rääkis, et Rootsis on alati pühademeeleolu mingil määral ülal hoitud päevani, mida nimetatakse tjugondedag jul ehk siis tjugo dagar (20 päeva) peale jõule. See on 13. jaanuar ja ühtlasi kannab nime tjugondag Knut, „20 päeva Knut“, kuna on ka kunagise taani kuninga Knuti päev; eesti keelde mugandununa nuudipäev.
See, et minu seinakalendris oli nuudipäev 7. jaanuaril, kuid soomlased, rootslased ja norralased peavad seda 13. jaanuaril, on juba teine lugu. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta ühtib põhjanaabritega, et 13.01 on nuudi- ehk kanutipäev. Taliharjapäeva kuupäev virvendab samuti. Minu seinakalender ja märkmik teavad, et see on 14.01, maavalla kalender aga, et see on hoopis korjusepäev ja et tali- või talveharjapäev on 17.01, mida minu märkmik ja kalender tõnisepäevaks peavad. Eks see oleneb, kus kandis üks või teine komme ja tähistamine enam pidama jäi, millise nime hea laps endale sai ja mis päeval end sisse seadis. Igal juhul on see kõik üks väga sädelev ja soe endassevaatamise ja unenägude nägemise aeg ning mis peamine, pole mõtet tulukesi ja küünlaid veel kuhugi pista, kui need rõõmu, soojust ja lootust hinge külvavad.
Kuidas ma võtan paberist jõulutähe aknast samal õhtul, kui kolm kuningat sarnase abil alles jeesuslapseni jõudsid? Seda küsin igal aastal ja otsustan, et see oleks ilmselge ruttamine. Pealegi tuli alles 11. näärikuupäeval Eestis jälle lumi maha. Siis langes temperatuur uuesti ja jäädavalt alla nulli pärast pea kuuajalist kummalist seeneaega. Ega küll küllale liiga tee – lume paneb veelgi enam helendama igasugune lisavalgus. Lõpuks on kelgutõmberajad kõikjal ja lastel lumerõivad seljas. (Lasteaia jõulupuule tuldi kummikutes!)
Mainiks sedagi, et Eesti lihalettidelt ei ole verivorstid veel pooles jaanuaris kuhugi kadunud. Säilivusajad vähemalt selle kuu lõpuni ja söö enne seda oma isu täis. Nädala alul avastasin ja proovisin Selveri pagariletis jõulupirukaid (täidiseks magus praekapsas ja mingid viinerikillud sinepiga) ning täna premeerisin ennast kohvi kõrvale samast toidupoest ostetud magustoidutopsiga, mille nimeks „piparkoogimaius pohlamoosiga“ (koostisainete loetelu juhtis hapukoor). Loomulikult on tegemist pühadejääkide sihtotstarbelise likvideerimisega, millele meeleldi õla ja keele alla panen. Täna sööme jälle verivorste, seekord Maks & Mooritsa Tooma verivorstikesi lambasooles. Pakipealne kleeps teatab, et need on valitud Tallinna Toidumessil jõulutoodete seas parimaks verivorstiks 2013. Selline menüü, kuna lapsed nõudsid eilse õhtusöögi kordust. Kaasaarvatud brokoli, eestikeelsemalt spargelkapsas. Head jätkuvat uut aastat!
P.S. Lubasin rääkida ka võimalikust kirjaveast fotol. Tegemist on naljaka ja petliku võõrsõnaga spa. Inglise keeles hääldatakse selle A-d pikalt ja nii on see ka eesti keelde üle kandunud, justkui teist A-d poleks tarviski. Eesti keele seletav sõnaraamat teatab: „SPAA – lõõgastavaid ja tervistavaid veeprotseduure pakkuv puhkeasutus“. Võib paista võõras, aga nii see õige emakeelne kirjapilt on ja Eestis kohtab nii üht kui teist varianti. Mõned proovivad välismaalasi n-ö säästa ja jätavad ka hotelli ühe L-i ära. Teine kardab, et ei saada aru sõnast galerii või restoran. Küll saavad, küll saavad…
Riina Kindlam
