Sa olid kaua aega aktiivne poliitik, kuulusid Isamaa ja Vabaerakonna ridadesse. Mis sundis Sind poliitikast loobuma?
Ma ise ennast poliitikuks ei pea. Olen küll olnud poliitikategemise juures, kuid pigem abitööjõuna, milleks on ju ka pesekretäri amet. Mina võtsin seda tööd kui organisatsiooni ülesehitamist ja sisemist sidustamist. Nii olin Ismaaliidu ajaloo jooksul (1995 – 2006) viis aastat selle peasekretär – esimene ja viimane. See amet viis mind ka vahepeal riigikogusse, selle IX koosseisu aastatel 1999-2003. Olen näinud lähedalt poliitikategemist ja aidanud töös neid inimesi, kes minu arvates on tõesti poliitikud.
Mina olen olnud peasekretär Isamaaliidu nelja esimehe juures. Kõige kauem Toivo Jürgensoni ja Tunne Kelami juures, vähem Mart Laari ja Tõnis Lukase juures. Nemad kõik olid ja on kõvad poliitikud, sest neil on olnud oma tugev poliitiline agenda ning soov seda ellu viia. Kõik nad on suuremal või vähemal määral ka oma plaanide elluviimisel õnnestunud. Nii või teisiti – nad kujundasid poliitilist ruumi ning tänapäeva Eesti on natuke neist igaühe nägu.
