Juubeliaastal annab Aivar Mäe juhtimisel tegutsev Arsise kellade ansambel kokku 60 kontserti. Eestis oli neist kolm – Jõhvis, Pärnus ja Tallinnas.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine 1991. a andis aktiivsetele noortele laia tegevusvälja. Muusikamaastikule ilmusid põnevad festivalid Nyyd ja Orient, oma haaret laiendas veelgi Andres Uibo juhtimisel toimuv orelifestival. Aivar Mäe täiendas end 1992. a USA-s Portlandi ülikoolis koorijuhtimise ja muusikamänedžeri erialal. Ilmselt sealt ta selle kelladeorkestri idee saigi, sest juba järgmisel,
1993. a, asutas ta Eestiski oma kammerkoori Arsise lauljatest käsikellade orkestri. Arsise kellade ansambli kontserdid võeti ülisoojalt vastu ja eesti heliloojad hakkasid uuele koosseisule kohe ka muusikat kirjutama.
Üks suurejoonelisemaid heliteoseid, mis Arsise kellade orkestrile on pühendatud, on Peeter Vähi „Ülim vaikus”, kus kelladele sekundeerib Eesti Rahvusmeeskoor ning helilooja Vähi ise süntesaatoril ja budistlikel instrumentidel. Teos kõlas ka Arsise kellade ansambli juubelikontserdil 13. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Dirigeeris Mikk Üleoja.
Kontserdi algul saime kuulata „puhast”, ilma vokaalita kellademuusikat. Helilooja Tõnu Kõrvits oli kelladele seadnud valiku eesti rahvalaule. Kõlasid Koeru viis „Tuule tuba”, Kodavere rahvalaul „Veere, päike!” ja Meremäelt pärit laul „Ussi naine”. Kõrvits oli suutnud kelladest välja meelitada haruldasi kõlakombinatsioone. „Arsis” on oma ala meistrite kooslus ja nii kõlasid Kõrvitsa partituurid nüanssideni täpselt ja väga põnevalt.
Arsise kelladeansamblit võiks nimetada ka oktetiks, sest siin mängib kaheksa käsikella-pillimeest: Gerda Neemre, Marge Saarela, Lemme-Liis Elp, Tiina Kodumäe, Margus Bubert, Mart Schifrin, Indrek Jürimets ja Aivar Mäe. Arsise kellade ansambel on tuntud ka Kanada muusikaringkondades. Eelmisel aastal esines ansambel Ottawa ja Quebeci muuusikafestivalidel koos Kanada kitarrivirtuoosi Remi Boucheriga.
Erilisel kohal ansambli repertuaaris on Peeter Vähi suurteosel „Kellade sümfoonia” ja „Ülim vaikus”, mis on kõlanud ka mitmetel festivalidel väljaspool Eestit ja mis on ansambli poolt ka plaadistatud. Vähi „Ülim vaikus” on ilmselt originaalne teos kogu maailma muusikaliteratuuri kontekstis. Siin põimub võimas Tiibeti budismi traditsioon kristlikus kultuuriruumis sündinud helilooja mõttemaailmaga. Tiibeti munkade sanskriti- ja tiibetikeelseid mantraid laulab Eesti Rahvusmeeskoor, soolopartiid esitab kummalise tämbriga džässlauljatar Kadri Voorand. Arsise kelladele lisaks kõlavad Tiibeti rituaalsed pillid Peeter Vähi esituses. Sellest mõjuvast teosest on raske rääkida, seda peab ise kogema nagu õhtust päikeseloojangut.
Peeter Vähi ja Aivar Mäe alustasid mõlemad rokkmuusika viljelemisega. Populaarse ansambliga „Vitamiin” on nad kogu nõukogude impeeriumi läbi tuuritanud. Eestist pärist rokkmuusikuid võeti hiigelmõõtmetega staadionidel kisakooriga vastu nagu Läänes tegutsevaid rokkmuusikuidki. Vahe on ainult selles, et Läänes said rokkstaarid piletitasud endale, sõitsid ringi luksuslimusiinidega ja elasid uhketes villades. N. Liidu rokkmuusikute esinemisest saadud hiigelkasum läks aga riiklikule kontserdiagentuurile. Rokkmuusika pinnalt on kasvanud terve plejaad eesti heliloojaid, nagu Erkki-Sven Tüür, Rein Rannap, Sven Grünberg, Peeter Vähi, Alo Mattiisen jt. Kõik nad on edasi läinud vägagi erinevaid teid pidi.
Peeter Vähi süvenes Idamaade muusikatraditsiooni. Sellest huvist kasvasid välja ka festivalid Orient ja Klaaspärlimäng, mille kunstiliseks juhiks Vähi on. Põnev oli kunagisi mürgeldavaid rokkareid Aivarit ja Peetrit nüüd musitseerimas näha. Ja seda teoses, kus kulminatsiooniks on lausa viis minutit vaikust ja igal üksikul kellahelinal on mõõtmatu tähendus. Nõustun igati Aivar Mäe välja hõigatud žanrimääratlusega – Vähi suurteos on nagu budistlik missa.
Sirje Vihma-Normet
