Ma siis küsisin Ärmanilt, mis teda vaevab. Et kas tal on sulleritest ale vai mis. Ei, tema oopis ahastas, et mis siis oleks saand, kui asi poleks välja tuld. Kuda meie rahvas oleks elada saand nisukeses riigis, kus kriminaalide käes jäme ots vai vähemalt jämeda junni peenem ots.
No teatsa, see jutt ajas mu lausa naerma. Küsisin poisilt, kas ta pole tähele pand, et need parteid ongi puha sulide seminarid. Et igaüks on ingel, kui kanditaadiks akkab, aga kui ivake poliidilist aridust on saand, tulevad nisukesed vigurid välja, mida keski pole enne märgand. Küsisin veel, kas ta teab, kuda see värk ilmsiks tuli. Ei poiss tead ütelda, ainult vangutas kurvalt pead.
Ma siis seletasin, et peris kindlaste mõni teine partei sai aisu ninasse ja kukkus puhtast kadedusest kisama. Sest kujuta ikke pilti: kes parteisoldatiks astub, akkab ju noorsõdurist peale. Ohvitseriks saamine võtab kangemalgi mehel mitu ead aastat, pooled väsivad enne ära ega jõuagi perale. Aga teine partei saab kohe kakskümmend meest, kellest igaüks vähemalt veltveebel vai nooremleitnant. Poole aasta pärast on kindral ja akkab riiki juhtima. Kuda sa nisukese asjaga saad leppida!
Küsisin poisilt, kas ta selle partei nime kah teab, kel nii ästi läks enne kui kehvaste minema akkas. No seda poiss teadis. Olevat old isamaa ja respublika liit. No kuripatt, siis ikke ajalugu kordub, nigu koolitet inimesed teavad ütelda. Neljakümnedal oli ka sedasi, et üks võeras liit võttis meie isamaa üle ja tegi sellest sovetskaja respublika. Siis kõneldi nisukest juttu, et uus kord äävitas kuritegevuse ära. Vargust enam ei old. Ei saantki olla, sest vargad oli puha miilitsad.
Kuritegevus kadus küll, aga kuri tegevus käis edesi, ainult uue nime all. Ja nii ta näikse käivat siiamaani, olgu liit punane vai valge.
Kargu Karla
