Ka suhteliselt turvalises Kanadas võid rünnaku ohvriks langeda, kuid selle rünnaku eesmärk pole hävitav, pigem vastupanule õhutav ja vaimu teritav. Võitlus ja võistlus on kaks sootuks erinevat mõistet.
Korraldajaks oli muidugi VEMU, kes sedapuhku tutvustas Toronto eestlaskonnale lastekirjanikku, ristsõnameistrit ja lauamängude loojat Tarmo Tuulet. Samaaegselt tähistati Tartu College’i laenuraamatukogu 20. sünnipäeva.
Õhtu avas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, tõstes kõigepealt tähelepanu keskmesse sünnipäevalapse ja selle väsimatud töötajad, eesotsas kahe juhtfiguuri Vaike Rannu ja Alliki Arroga. Mõlemad kutsuti ette, neile anti publiku tunnustava aplausi saatel pidulikult üle autahvel ja lillebukett.
Päevakangelane Tarmo Tuule oli Kaire Tensuda äsjailmunud usutluse kaudu (vt EE # 39, 29.09.2023) juba piisavalt tuttav ega vajanud seetõttu pikemat tutvustamist. Tõsise töömehena ei raisanud ka ta ise sellele aega, vaid n-ö kääris otsemaid käised üles, eelistas tegeleda näitliku agitatsiooniga. Tahvel oli üles seatud, kriit ja tahvlilapp käeulatuses, esimene ristsõna sündis publiku pilgu all. Järgmised koostati juba kõigi osavõtul, külalisest kindral andis korraldusi ja kohapeal värvatud sõdurid tõmbasid triklit. Kui keegi pihta sai, siis mitte surmavalt, vaid ergutavalt.
Külalisel oli kaasas lugematu hulk mitmesuguseid kirevavärvilisi trükiseid, mida ta tutvustuseks lahkelt laiali jagas. Seal oli ristsõnu ja muudki laadi mõistusemänge, ta enda autorlus igal pool esirinnas. Rariteedina troonis nende hulgas eeskuju sõjaeelsest vabariigist, „Ajude gümnastika“ number, vist aastast 1933. Siinkirjutaja mäletab seda ajakirja nostalgilise nukrusega. Aastal 1940 kadus see käibelt koos võimuvahetusega, asemele tuli tunduvalt lahjem „Male ja mõttesport“, mis mõlemat aisa pidi rakendatud punase propagandavankri ette.
Oli mõnus ja hubane kuulata külalist lugemas omaloodud lasteluulet. Andis pead murda, miks end filoloogiks koolitanud mees mõne aasta pärast kannapöörde tegi ja lisaks metsamehe kutsehariduse omandas, sedagi rohkem isiklikes huvides. Küllap peitub vastus sellele küsimusele loodusesõbra Fred Jüssi lakoonilises väljenduses: mets on kodu. Selle kolme lihtsa sõnaga on väga palju olulist ära öeldud.
Ja siis, sama loomuliku endastmõistetavusega nagu ta oma vestlust algas, suunas ta rambivalguse oma kaaslasele, kellest polnud eelreklaamis üldse juttu olnud, kes aga end nüüd seda mõjuvamalt maksma pani. Tiit Vunk osales Torontos toimunud ülemaailmsel sudokute lahendamise meistrivõistlustel, kus ta pälvis hõbemedali. Kõnelusest selgus, et ta on sel alal vana tegija ja koguni kahekordne maailmameister. Seekord oli ta sunnitud napilt alla vanduma hiinlannale ja leppima teise kohaga. Hämmastavate pilkude all demonstreeris ta tahvlil oma lahendamisoskust. Tühjad kohad ruudustikul täitusid sobivate numbritega nagu võluvitsast juhituna.
Mitmekordne medalist kõneles võistluste olemusest ja sudoku lahendamisviisidest, mida on raske sõnades edasi anda. Sudoku nõuab teistsugust lähenemist kui ristsõna, sõnade ja arvude keeled pole kaugeltki sarnased. Ta ise on sellega tegelenud pidevalt juba aastaid; ei möödu päeva, kus ta mõnda aega numbrite maailmas ei viibi.
Piret tänas mõlemat külalist kohaliku mustriga kandekotiga. Koti sisu jäi sama salapäraseks kui sudoku. Publik küll ei salatsenud, nende aplaus väljendas siirast tänu ja poolehoidu. Järgnenud vabas vestluses üritas ehk nii mõnigi külalistelt ajuvõimlemise kunstis täpsemaid juhtnööre saada.
Osavõtjad, keda võinuks pisut rohkem olla, lahkusid rõõmu ja rahuldustundega õnnestunud üritusest ja meeldivalt omapärasest kohtumisest. Nende ridade kirjutaja ei suuda siiski hinges maha suruda sellele langenud nukrusvarjundit. Oli ju tuldud tähistama ka laenuraamatukogu aastapäeva. Oleks tahtnud lähemalt kuulda selle tegevusest ja olemuse hetkeseisust. Kui palju on sellel veel külastajaid ja millist kirjandust laenutatakse? Et siinsed inimesed endale enam raamatuid ei muretse, on mõistetav. Kuid kui loobutakse lugemast, see ei ole mõistetav. (Vt ka artikkel „TC Laenuraamatukogu: ajalugu, tänapäev ja tulevik“ EE # 38, 22.09.2023, toim.)
Pagulusse saabudes tundsime suurt puudust eestikeelsest kirjasõnast. Selle kaotuse suutsime üsna kiiresti korvata. Nüüd oleme minetamas lugemishuvi ja see on korvamatu kaotus. Neid vabatahtlikke vapraid entusiaste, kes ajavaimu trotsides on oma postil püsinud, tahaks üle kullata.
