Kõige enam paelub Kerlit siinne loodus ja riigi suurus, mis pakub palju avastamist.
Kerly jutustab: Mulle on alati meeldinud vabatahtlikuks olla. Olen aastaid olnud Tartu kodutute loomade varjupaiga, Eesti Loomakaitse Seltsi ja UNICEF Eesti vabatahtlik, eelmisel sügisel sai minust ka Tartu Lastekaitseühingu vabatahtlik. Olin küll AKEN Basaarist kuulnud, aga ei olnud seda külastanud, veel vähem üritusse panustanud. Kuni selle aasta kevadeni. Avaldasin Ellen Leivatile soovi lüüa koos sõbrannaga basaaril kaasa ja meist sai osa Basaari töökatest vabatahtlikest!
Algus laupäeva hommikul oli pisut hirmutav. Enamik inimesi olid kohal, kõik kaubad välja pandud, kenasti sektsioonide kaupa. Meil ei olnud võimalik kolmapäevast-reedeni kauba väljapanekul aidata, seetõttu kobasime laupäeva varahommikul kogu selles külluses pisut pimeduses. Õnneks mitte kaua, sest Ellen juhatas meid klaasiosakonda. Pean mainima, et olin pisut äraoleval seisukohal, sest ma ei teadnud kristallist ja portselanist, mida rohkesti ja kaunilt väljapanduna laudadel näha võis, eriti midagi. Tutvusime osakonna ülema Anne Meemaga, kes meid asjaga kurssi viis. Väike hingetõmbehetk topsi kuuma teega ja basaar kuulutati uksehoidja poolt avatuks.
Inimesed sibasid sisse kiiresti ja paljuarvuliselt nagu sipelgad. Aeg oli äri tegema hakata! Tervitasime viisakalt kliente ja küsisime, kas saame aidata midagi leida. Enamik esimestest ostjatest leidsid kiiresti soovitud esemed. Pisut põnevust pakkus ühe meesterahva palve, kes küsis, kas meil on midagi EXPO '67 kollektsioonist. Anne edastas sõnumi üle riiulite meenete osakonda, kust peagi läbi käteketi saabus soovijale kaunis EXPO '67-teemaline väike kandik. Kõige toredamad olid paarid või perekonnad, kes olid juba päris palju ostnud, aga kellele meil õnnestus veel asju peale müüa. Meie lemmikuteks olid kliendid, kes oskasid hinnata kaupa selle välimuse ja kvaliteedi järgi, mitte ei krimpsutanud nina hinda vaadates.
Väga oluliseks osutus ühe vanaproua, kes oli eluaeg kristalliga töötanud, märkus meie odavate hindade kohta mõnede kristalltoodete osas. Tema sõnul pidanuks need siledad kristallesemed olema kallimad, sest need olid kõrge pliioksiidi sisaldusega. Alates 24% pliioksiidi sisaldusest kuulub ese täieõiguslikult kristalli kategooriasse. Muide, vastavalt USA standarditele nimetatakse kristalliks juba 1% PbO2 sisaldusega klaasi, samas kui EU standarditele vastavalt on vähem kui 4% PbO2 sisaldusega aine klaas. Mõelda vaid, kuidas basaar meid haris!
Esimesed tunnid möödusid kiiresti ja usinalt soovitasime külastajatele lisaks väljavalitule ka natuke lisa. Küll sobiks klaaside kõrvale ka ilus kann või ehk väikese komplekti asemel võiks valida suurema serviisi. Käes oli aeg kaubelda, tasahilju tegid seda ostjad, lõpupoole aktiivsemalt meie, sest asjadest oli vaja lahti saada, kuna pärast müügipäeva lõppu ei ole neist basaarile enam kasu. Vahepeal õnnestus ka paar korda teise korruse kohvikusaali jõuda. Puhvet oli peaaegu tühjaks ostetud – kõik kaunid koogid, küpsised, pirukad ja võileivad olid kadunud nagu tina tuhka! Köögis olnud lahkete kokatädide abiga saime kõhu täis ja janu kustutatud.
Märkamatult lõi kell kaks ja basaar kuulutati lõppenuks. Nüüd tuli kogu allesjäänud toredus kastidesse tagasi pakkida. Klaas- ja kristalltoodete osakonnas võttis see päris kaua, aga aeg-ajalt lisandusid uued abilised, kes töö eduka lõpuni aitasid. Tänasime kaasbasaarlasi, eriti Annet ja Ellenit, kes meile sellise toreda olemise võimaldasid. Astusime kirikust tänavale, tuju oli hea ning hing rõõmus, sest meie tehtud tööd kiitis ka soojalt paistev päike! Aitäh, AKEN Basaar!
Kaisa Pitsi on sündinud ja kasvanud Tallinnas, Torontos elanud üle kahe aasta. Kaisa on Eesti filmitegija ja Torontos tegeleb filmimontaažiga nii mängu- kui dokumentaalfilmide juures. Samuti aitab ta EstDocsi korraldada ja filmib tihti Eesti kogukonna sündmusi.
Kaisa jutustab: Kui ma esmakordselt iga-aastaseks kevadtraditsiooniks saanud AKEN Basaarist kuulsin, hakkas minus kohe tööle aardejahtija instinkt. Armastan vanu asju ja nende lugusid, hoole ja pühendumusega valmistatud kvaliteeti ja paljuski mälestusi, mis rahalises vääringus hindamatud on. Mind polnud raske vabatahtlikuks veenda.
Minu ettekujutus jäi aga kõvasti alla sellele, mida ma kirikusse astudes nägin. Annetuste kastide keskel usinalt ringi lippavad vabatahtlikud, alati rõõmsas meeleolus köögitoimkond, vahvad annetajad ja muidugi lõbus müügipäev. Ja see kõik juhtub vaid tragide Eesti kogukonna liikmete kaasabil! Olen täiesti kindel, et räägitud tiitel parimale väljamüügile linnas on absoluutne tõde, sest sellist vahvat meeleolu ja koostegemise lusti ei ole lihtne saavutada. See on aastatepikkune kogemus ja loodud maine külastajate seas.
Kui eelmisel aastal olin kaameraga jäädvustamas annetajaid ja müügipäeva,siis sel korral usaldati mulle müügitöö kingaosakonnas. Päev möödus lõbusalt ja sain külastajatele palju jutustada ka Eestist ja meie kogukonnast Torontos. Arvan, et see on täpselt sama oluline, kui raha kogumine heategevuseks.
Olles külastanud eelmisel suvel ka pikaajalist Basaari toetuste saajat Kohila lastelaagreid, tean, et abi läheb tõesti vajalikku ettevõtmisse ja kõikide nende tragide basaarlaste töö aitab Eestis kõvasti.
Kuigi Basaari edasine saatus on praegu lahtine, loodan südamest, et see grupp häid inimesi ja suuri südameid leiab võimaluse jätkata sedavõrd positiivset ja unikaalset ettevõtmist.
