Orjatöölaagri argipäev ilmus esmakorselt trükis realistlikult ja lausa vastandvärvides seniaja pettekujutlustega võrreldes − näiteks Maksim Gorki toimetatud kogumik Valge mere kanal, kus kiideti üles parandusliku töö laagri saavutusi. Tegelikult surid kanali tööorjad kümnete tuhandete kaupa − ning nagu selgus, tarbetult, sest lõpuks avastati, et kanali vesi polnud piisavalt sügav kavandatud laevanduse jaoks.
Lugejaskond kahmas ägedalt Solženitsõni loo ja selle üle arutleti erutusega. Pärastpoole, õieti kümne aasta jooksul, saatsid enam kui kaks tuhat endist vangi Solženitsõnile mälestusi läbielamistest laagris. Nendest valis ta imponeerivamad, kokku 227, põimis neid ja lisas oma kogemusi ja uuringuid. Niimoodi sündis teos Gulagi arhipelaag kolmes mahukas köites. Pentsikult, ent järele mõeldes sobivalt nimetas ta seda kirjandusliku uurimise katseks. Ühtlasi oleks ta võinud seda iseloomustada ka kui kollektiivset autobiograafiat.
Raamat Gulagi arhipelaag pääses N. Liidust vabasse maailma 1973. a ja tõlgiti kiiremas korras prantsuse, saksa ja inglise keelde; tänaseks juba 30 keelde ning see teos on tekitanud nii nördimust kui ka elevust.
Vasakmeelsed on vihaselt pahandanud, et Solženitsõn moonutas ajaloolist tõtt. Moskva Novosti kirjastuses ilmus vastuväide inglise keeles: Solzhenitsyn’s Archipelago of Lies (1974). Ette heidetakse kirjutamist usaldatavate andmete puudumise alusel, hägune tekst polevat veenev ning selle teksti autor on suvaliselt nentinud, et Solženitsõn on usuhull, kes igatseb tsaari autokraatia taastamist, et ta on imperialistide sabarakk jms. Oli ka väidetud, et Solženitsõni sugupuus varitseb juut, aga kuidas see puutub teemasse, on jäänud seletuseta.
Üleüldiselt loeti Gulagi arhipelaagi vähe. Etteaimatavalt ei olnud seda N. Liidus saada, isegi mitte põrandaaluse trükisena (ehk samizdati kujul) ja välismaal olid raamatu sündmused, ohvrid ja kurjasüüdlased oma tohutus arvus enamasti tundmatud. Euroopa ülikoolides, eriti Prantsusmaal, konutas vasapoolseid nuriharitlasi. Nad hindasid N. Liitu kergeusklikult nagu lihtsalt petetavad lapsed. Režiimi kurjus oli neile ka ähmaselt teada, ent nende meelest trumpavad üllad ideaalid puudused üle. Lausa halenaljakas on, et N. Liidu põhiseadus tagas paberil kõik tunnustatud isikuvabadused ja -õigused; lisaks kollektiivõiguse rahvaste enesemääramiseks. Lääne vasakpoolsed tajusid säärases pettuses piisavat põhjust nõukogude režiimi soosimiseks, aga mitte nii palju, et seda oleks peetud elamiseks sobivaks. Nõukogude Liitu ümber asujad oli haruldane nähe.
Lääne vasakpoolsed, kes kiidulauluga reisisid sinna külalistena, pöördusid vältimatult tagasi. Viletsus, mis kõlbas teistele, neile ei sobinud. Saksa kirjanik Lion Feuchtwanger oli mitme hulgast vaid üks, kes ei jõudnud nõukogude korda ära kiita, konstateerides, et seal õitseb ehtne vabadus, eristades seda läänes toimuvast võltsvabadusest. Ta viibis N. Liidus tervelt kaks nädalat enne, kui pöördus tagasi Prantsusmaale, kus ta jätkuvalt ülistas nõukogude korda. Seevastu briti kirjanik George Orwell oli umbusklik. Tabavalt tajus ta, et mõni idee on nii tobe, et seda võib uskuda vaid haritud inimene. Võiks lisada, et lääne ülikoolilinnakuis oli luiskajatel vaba voli.
Gulagi arhipelaagi avalikustused ei õõnestanud vasakpoolsete veendeid. Selle asemel väideti, et karmid abinõud on kommunismi ehitamiseks hädavajalikud. Ometi kinnitas Stalin ise, et omleti tegemiseks tuleb mune katki lüüa. Selle peale küsis George Orwell pilkavalt: ,,Where’s the omlet?“ Leebemad vasakpoolsed teesklesid üllatust, olgugi et režiimi julmus oli üldjoontes teada. Sihilikult vaadati sellest mööda.
Solženitsõnipaljastused oleks pidanud põrmustama N. Liidu maine, aga paraku tegid seda vähe. Kroonumeelsete kisa peale pakkus Solženitsõn, et nad võiksid raamatu sisu üksikasjadeni vaidlustada. Et keegi ei astunud välja, andis vaikimisi tunnistust sellest, et Solženitsõni seisukoht oli kivikõval alusel.
Umbes kakskümmend aastat enne Gulagi arhipelaagi ilmumist oli Nikita Hruštšov juba muserdanud N. Liidu mainet jahmatava salakõnega NLKP XX kongressile 1956. a. Seal valas ta vastutuse N. Liidu kuritegevuse eest Stalini krae vahele, avalikustades, kuidas aastail 1937−1938 mõistis Stalin surma 680 500 parteilast ja kõrgemat sõjaväelast.
Õieti oli see vaid köömes, kui võrrelda koguni miljonitega, keda suruti Gulagi kuristikku. Hruštšov kindlustas sellega oma seisundi võimuredelil ning säilitas ühtlasi ka Lenini mainet. Vasakpoolsete katekismus konstateerib tänapäevani, et Lenini varajane surm tõkestas paradiisi loomist kommunismi kujul.
Nõukogude režiim oli Solženitsõni peale meeletult vihane, kuna Gulagi arhipelaag näitas ilgetes detailides, kuidas nõukogude kriminaalsus algas kohe esimesel päeval − Leniniga! Selgelt kõlas see režiimile talumatult nagu pühaku teotus.
1920. aastal oli Briti filosoof Bertrand Russell üks esimesi lääne intellektuaale, kes reisis N. Liitu, et oma silmaga vaadata, kuidas kommunismi ehitamine edeneb. Talle korraldati potjomkinlik vastuvõtt; näidati vaatamisväärsusi ja tutvustati tuusi. Ta usutles Leninit nelja silma all. Enam kui tund aega arutasid nad mitmesuguseid küsimusi. Muu hulgas tunnistas Lenin, et kommunismi on raske kehtestada riigis, kus elanikkond koosneb ülekaalukalt harimatust talupoegkonnast.
Seepeale juhtis Russell jutu täbarale teemale − kuidas talupoegi peteti, kui nad põllusaagi vastu said vaid väärtusetuid paberlipakaid. Paljuütlev on, et Lenin selle peale naeris. Ta soosis iga valet, väärust, viletsust − isegi juhuslikku ebaõnne, mis kiirendaks revolutsiooni lahvatamist. Samuti jälestas ta Beethoveni heliloomingut selle rahustava ilu pärast, mis aeglustab ajaloo rongi tormamist hiilgava ajaloo lõppstaadiumini.
Sellest paistab, kuidas Lenin, aga ka kommunistid üldiselt, eraldavad head halvast ja tõtt valest. Teadagi, nad on sõjakad ateistid. Nad usuvad raudselt, et nende sotsialismi variant on teaduslik. Räigelt eksib see, kes on lahkarvamusel, kas totrusest või kurjast. Puuet ravib kuur parandusliku töö laagris. Kui sellest ei piisa, pole muud pakkuda, kui kihutada tinauba kuklasse.
Filosoof Friedrich Nietzsche märkas ammu, et kui Jumalat pole, siis kõik on lubatud. Selle õudseks näiteks oli Lenini sõnaselge nõue, et teatud arv süütuid inimesi tuleks hukata, et teisi terroriseerida ja nõnda oleks neid lihtsam karjatada.
Ateist on läänes tuttav kuju. Mõni on ka lugupeetud, näiteksBertrand Russell, kes kirjutas raamatu Why I’m not a Christian. Ent tema moraalinormid olid ristiusuga kookõlas. Raudselt oleks ta Lenini kurja vastu ateismile vaatamata. Russell oli lääne tsivilisatsiooni kasvandik; see, mis asub Jeruusalemma, Kreeka ja Rooma klassikaliste kultuuride postamendil.
Kommunist on täiesti ebaharilik ateist. Ideoloogia alusel väidab ta, et inimene on puhtalt aineliste eelduste kujund. Täpsemalt öeldes − inimese meelt ja käitumist on kujundanud ajalooline materialism; see, mis on jaotanud inimkonda tööandjateks ja töövõtjateks ning käivitanud klassivõitluse. Võiks väita, et marksism on lääne tsivilisatsiooni ebardsünnitis.
Solženitsõn sündis revolutsiooni keskele 1918. aastal. Ülikoolis õppis ta esialgu matemaatikat ja füüsikat; pärast lõpetamist veel ilukirjandust, et rahuldada juba lapsepõlves tekkinud soovi salvestada vene revolutsiooni lugu. Ta oli igati truu nõukogude kodanik.
Kui sõda läks lahti, teenis rindel. Eksis, kui varjatud sõnumis sõbrale seadis küsimuse alla Stalini pädevuse sõja juhtimisel. Ta arreteeriti ja sealt algas tema kannatuste rada läbi GULAGi. Eeluurimisvanglas toimus saatuslik kohtumine. Esimeste kongikaaslaste hulgas istus eesti jurist Arnold ,,Kuldsuu“ Susi, Peterburi ülikooli laureaat juba tsaariajast. Eesti ajal õppis Susi Tartu ülikoolis juurat ja täitis vastutusrikkaid ametikohti. Ta oli viimane sõjaeelse Eesti Vabariigi haridusminister. Kohe okupatsiooni algul arreteeriti ta kurikuulsa §58 alusel, mis käsitleb nõukogude kodumaa reetmist.
Susi oli läänemeelne polüglott, tuttav mitme riigi põhiseaduse ja -koodeksiga. Solženitsõni sõnutsi hingas ta teistsugust õhku. Nende kohtumiseta oleks ajalugu päris kindlasti kulgenud teisiti. Susi mõjul sai Solženitsõnist dissident ja vabadusvõitleja.
Mitu aastat hiljem ja jälle vabaduses varjas Susi pere teda nende suvilas Tartu lähedal, kus Solženitsõn jätkas Gulagi arhipelaagi kirjatööd. Veel hiljem, 1973. a smugeldati raamatu käsikiri Eesti kaudu vabasse maailma.
Aegajalt oli teda näha ka Tartus Werneri kohvikus.
Mis on siis Solženitsõni püsiv pärandus? Tema sõna jõud mängis silmnähtavat osa N. Liidu kokkuvarisemisel ja kommunistid, kes tänapäeval mujal maailmas valitsevad, ei saa enam mõnuleda aukartuse auras. Laastatud prestiižiga näevad nad välja nagu jõhkrad pätid, nagu nad on. Marksism-leninism on vaba maailma ülikoolides moest märgatavalt soikunud.
