Paljud mõttetihedad arutlused, sügavad usulised kaemused, põhjapaneva tähendusega romaanid või aegumatud heliteosed on loodud kas vanglas, võideldes kahtlustega, raskes majanduslikus olukorras või taludes raske haiguse tõttu palju valu.
Inglise puritaanist vaimuliku John Bunyan’i poolt kirjutatud allegooriline usuline romaan „Palveränduri teekond taevalinna“ (ing.k. ’Pilgrim's Progress’) – edasiliikumine sellest maailmast tulevikku – on 1678. aastal avaldatud sümboolne allegooria. Bunyan alustas oma tööd Bedfordshire'i krahvkonna vanglas 1664. aastal, kui ta Koosolekute Seaduse rikkumise tõttu – mis keelas jumalateenistuste pidamise väljaspool Inglismaa Kiriku (ing.k. Church of England’) piirkonda – vanglasse mõisteti. See oli Bunyan’i kõige pikem vangistuse periood 1660 – 1672. Raamatut on tõlgitud üle 200 keelde ning selle populaarsus pole tänaseni lõppenud.
Ludwig van Beethoven (sündinud Bonnis ja ristitud 17. detsembril 1770, surnud 26. märtsil 1827) on Euroopa klassikalise ja romantilise ajastu vahelise ülemineku perioodi helilooja ning Austria suurkuju Joseph Haydn’i õpingukaaslane.
1811. aastal saabus Ludwig van Beethoven’ile hetk, mida mitte ühelegi heliloojatest iial ei sooviks osaks saada – täielik kuulmise kadumine. Ta loobus kõigist avalikest esinemistest. Kuid sellel perioodil lõi Beethoven mitmed tänaseni ületamatud teosed: 1) Seitsmes sümfoonia, mille esiettekanne oli 1813. aastal ja selle teine osa Allegretto, mis saavutas laialdase tunnustuse. 2) Missa Solemnis, esiettekanne 1824. aastal. 3) Üheksas sümfoonia, mis kuulub tänapäeva koorisümfoonia esimeste tippteoste hulka. 4) 1826. aastal, üks aasta enne surma saabus tunnustus 14. keelpillikvartetile (nr 14 Op 131 in C# minor).
Apostel Paulus kirjutab vanglas olles lohutuse sõnu Filipi linna kogudusele: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“ (Fil 4:4.) Terves Piiblis leiame rõõmustamise üleskutseid väga paljudel kordadel, nagu näiteks:
Ps 97:12 „Rõõmustage Issandas, te õiged, ja tänage tema püha nime!“
Js 66:10 „Rõõmustage koos Jeruusalemmaga ja hõisake tema pärast kõik, kes teda armastate! Olge väga rõõmsad koos temaga kõik, kes te tema pärast leinasite.“
Mitte ainult kõikide asjade õnnestumise korral, vaid eelkõige elu kõige kibedamatel hetkedel ja suurimas mures asetatakse inimese ette vajadus loota Jumala helduse peale ja sellele, et armuline Issand kuuleb meie palveid. „Oma ahastuse päeval hüüan ma sind appi, sest sa vastad mulle!“ (Ps 86:7)
Vangihoonesse kinni pandud Ristija Johannes esitas Jeesuse kohta põhjalikult kaalutletud küsimuse: Kas oled sina see, või peame kedagi teist ootama?
Ta võib-olla mõtles: ,,Oh suur Jumal, kus ma eksisin? Tegin seda, mida arvasin, et tahad. Ütlesin, mis soovisid. Sa ütlesid mulle, et Messias tuleb. Aga kus ta on? Kus on tuli, kirves, kohtuotsus, mille ta peaks tegema kõigile nurjatutele? Ja miks on mind vanglasse pandud? Arvasin, et teadsin oma nõbu päris hästi. Mäletan seda päeva Jordani jões, kui ma ta ristisin. Milline kuulsusrikas päev! Ma teadsin, et see kõik algab siis. Kogu Jumala plaan pandi mängu. Aga kus ta nüüd on? Miks ta ei tee seda, mida ma ütlesin, et ta teeks? Kas ta on ikka tõesti see või peaksin ma teist otsima?“
Johannes tahtis teada, miks Jeesus ei tulnud tule, mõõga ja karmide kohtuotsustega? Ta soovis, et Jeesus oleks karm õigusemõistja, kuid selle asemel tõi Jeesus armastuse ja andestuse ja hakkas õpetama halastust. Johannes arvas, et Messias saabub tule ja väävliga, kuid Jeesus tuli armastuse ja kaastundega. Jeesus astus inimeste keskele andeksandmise õpetusega.
Seejärel avaldab Jeesus austust Johannesele, öeldes: Tõesti, ma ütlen teile, et naistest sündinute seas ei ole ilmale tulnud kedagi, kes oleks suurem kui Ristija Johannes, ometi on see, kes on kõige vähem taevariigis, suurem kui tema.
Ta ütleb rahvahulgale, et Johannes on tõepoolest keegi, keda tuleks tema sõnumi eest austada. Johannese sõnum oli tolle aja kohta väga kõva sõnaga väljendatud, samas õige, kuid Looja Jumala armastuse ja andestuse sõnum ületas selle oma tähtsuse poolest – Jumal tahtis tulla Maa peale inimeste keskele.
Ja millist sõnumit me täna kuuleme, kui teatatakse, et laps tuleb taas jõulude ajal? Kas me näeme kohtuotsust või näeme armastust? Millist last näeme Maarja süles magamas, kas kohtu last või armastuse last? On see Laps, kes suudab vastata kõigile meie usu küsimustele, või Laps, kes jätab mõnele neist küsimustest vastamata? Kas on siis minuga midagi korrast ära, kui ma kahtlen? Kas peaks kartma kahtluste küsimusi? Ei, ei pea kartma! Sest niisugused küsimused näitavad maapealseid võimalusi. Ent igas kahtluses on ka küsimus võimatuse järele ja selle jaoks vajame Jumalat. Jõulude ajal on just õige aeg küsida võimatuse järele.
Usk on risk. Usk on usaldusest kantud elu, mitte kindlustundest ja turvalisusest pakatav lõbusõit. Jumal pole kunagi lubanud vastata kõigile meie küsimustele. Jumal pole lubanud kunagi elu ilma stressita. Ta lubab ja ilmutab iseennast koos kõigi isiklike kohtumiste ohtude ja riskidega. Kartma ei pea mitte usku, milles on aeg – ajalt kahtlusi, vaid usku, mis ei julge kahtlustesse siseneda. Võimatu järele küsimisel pole tähtis see, et meil on palju vastuseid, vaid Laps ise, kelle omad meie oleme.
Me võime küll kahelda Jumalas, kuid Jumal ei kahtle kunagi meis. Me ei pruugi Jumalat täieni tunda, kuid Tema tunneb täie kindlusega meid. See on evangeelium. See on meie elu. See on armastus, mis ei lase meid kunagi lahti.
Kõigil oma elu raskematel hetkedel ning oma kahtluste ja küsimustega silmitsi seistes peame uskuma. See Laps tuleb armastusega ja võimaldab meil silmitsi seista oma elu ja usu suhtes tekkivate kahtluste ja küsimustega.
See Laps tuleb ja muudab meie jaoks elu. Ta teeb nõrga tugevaks, tugeva nõrgaks, räpase puhtaks, patuse pühaks ja andestab andestamatuse. See on tõesti tõsi!
Algur Kaerma
EELK Vancouveri Peetri
Koguduse õpetaja
Vancouver, BC
14. detsember 2019
