Tartu Muusikakoolis Aare Allikvee juures teooriat ja kompositsiooni õppinud Alo Põldmäe jätkas oma õpinguid Heino Elleri juures Tallinnas. Aastast 2009 elab Põldmäe taas Tartus ja tema tegevuse jälgi Tartu muusikaelus on kõikjal märgata. „Paistab nagu oleks Tartus oodatud just sellise teojõu, kogemuste ja teadmistega muusikut,” kirjutab Reet Remmel Heino Elleri asumise kohta tööle Tartu Muusikakoolis 1920. aastal. Sama võiks öelda ka Alo Põldmäe kohta. Kuna Põldmäe teeb oma kompositsioonitunde samas torniklassis, kus omal ajal Heino Eller, siis on Põldmäe igati Elleri vaimu edasikandja meie Emajõe Ateenas. Siinkohal võiks tsiteerida ka ennesõjaaegset Elleri õpilast Olav Rootsi, sest ka tema sõnad mõjuvad väga tänapäevaselt: „Tihti mõtlen tagasi meie kodumaa pisikesele muusikakoolile Toomemäe veerul ja sellele vaimule, mis seal valitses./…/ Sealt saadud haridusega võib reisida mööda ilma ja ei pruugi kunagi häbeneda. Teadmised, millised omandasin Elleri klassis aitavad mind igal sammul.” Need Rootsi sõnad meenusid 23. mail Tartu Jaani kirikus kuulates noorte kompositsiooniõpilaste kontserti, kus mängiti ka Alo Põldmäe õpilaste loomingut (Kaisa Kuslapuu, Anni Avi jt teoseid). Kui siia lisada, et Alo Põldmäe juures on kompositsiooniõpinguid alustanud ligi 90 (sic!) muusikut, kelle seas on Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, Mari Vihmand, Ülo Krigul jt, siis saab juba kindlalt rääkida Alo Põldmäe koolkonnast, mida tartlased võivad alates 2009. aastast nimetada ka Tartu koolkonnaks.
Alo Põldmäe tegevuse haardeulatust teades tuleb imestada, et tal jääb aega ja energiat ka ise muusikat kirjutada. Oma 70. juubelit tähistas ta lausa nelja (sic!) esiettekandega. Eesti Muusika Päevade raames Tallinnas tuli Niguliste kirikus esiettekandele kooriteos „Ave Maria”, juubelikontserdil „Vanemuise” kontserdimajas kõlasid esiettekandes „Norra fjordid” kahele klaverile ja „Suur-Taevaskoda” neljale klaverile ning kammerkontserdil Tartu Jaani kirikus kõlas esiettekandes „Imitatsioonid” klassikalisele kitarrile, viiulile ja akordionile. Viimati mainitud teos Kristo Käo, Külli Kudu ja Kadri Sepalaane suurepärases esituses on eriline ka seetõttu, et täpselt 40 aastat tagasi kirjutas Põldmäe esimese teose klassikalisele kitarrile eesti muusikaloos üldse. Selle 40-aastase loomingukaare sisse jääb suur hulk teoseid, mis kuuluvad eesti muusika kullafondi – süit kahele klaverile „Loire'i lossid”; kontserdid oboele, löökpillidele, metsasarvele, kitarrile; „Raeooper” Jaan Krossi libretole, balletid „Merineitsi” ja „Sõnni tund” koostöös ballettmeistri Ülo Vilimaaga; Fantaasia viiulile ja klaverile Heino Elleri mälestuseks.
Alo Põldmäe juubelikontserti kuulates oli selgelt tunda, et ta on meie vanameistri Heino Elleri õpilane. Nagu ta õpetajagi, ammutab Põldmäe inspiratsiooni loodusest (olles ise lausa loodusfotograaf); nagu ta õpetajagi, on kõik ta teosed filigraanselt läbitöötatud, sealt ei leia ühtegi liigset nooti ega mõttetut pausi. Kuna Põldmäe on sümfooniaorkestris oboed mänginud, tunneb ta orkestrit ka „seespidiselt” hästi ja kõik tema orkestriteosed on suurepäraselt orkestreeritud. Seda saime nautida ka juubelikontserdil, kui kõlas Põldmäe „Noorte klaverikontsert” op 58 aastast 2002. Elleri kooli keelpilliorkestrit dirigeeris Kristel Eeroja-Põldoja ja solistina astus üles 5. klassi noormees Marten Mõru Kadri Leivategija klaveriklassist. Suurte meistrite Olav Ehala, Nata-Ly Sakkose, Toivo Peäske, Jorma Tootsi, Ebe Münteli, Kadri-Ann Sumera, Helen Põldmäe jt kõrval üles astuda oli juba iseenesest suur julgustükk. Marten esines aga niivõrd meisterlikult, et sai publikult lausa braavo-hüüdeid.
Pärast muusikalist tervitust Olav Ehalalt küsis õhtu juht Märt Treier temalt iseloomustust Põldmäe muusika kohta. „Alo muusika kõnetab kuulajat,” ütles Ehala. Sellele ilusale komplimendile võiks lisada Põldmäe mõtiskluse Tartu Vaimu kohta. „Tartu Vaimu pole seni kellelgi õnnestunud sõnastada ega näha, küll aga tunnetada,” kirjutab Põldmäe oma klaveritsükli „Tartu pildid” tutvustuses. “Nii sain minagi just läbi tunnetuse temale lähemale. Tartu Vaimu muusikalise väljenduse olulisemad momendid on aktiivsus ja kirglikkus, ning mis peamine – visa järjekindlus, mida väljendab just rondo-vorm.” Selles mõttes on Alo Põldmäe üks Tartu Vaimu ehedamaid esindajaid. Tema tegevus heliloojana, kirglikkus klaverimuuseumi rajamisel, järjekindlus tulevaste muusikute eest hoolitsemisel ja inimeste harimine publitsistina (eriti väliseesti ja baltisaksa muusikute tutvustamisel) on aukartustvääriv. Vivat!
Sirje Vihma-Normet
