fbpx
Telli Menüü

“Ma kombineerin materjaliteaduse insenerilahendustega, et luua praktilisi lahendusi kunstlihasest kuni robootikani”

Ülle Baumi intervjuu Tartu Ülikooli polümeersete materjalide professori Alvo Aablooga.

Ülle Baum: Palun tutvustage ,,Eesti Elu“ lugejatele ennast ja millega teie Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi Arukate Materjalide ja Seadmete Labor tegeleb.

Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi polümeersete materjalide tehnoloogia professor Alvo Aabloo on õppevormide Robotex ja DeltaX algataja ning tudengite inseneeria-rohemajanduse liikumise ,,Solaride“ rajaja. Teda on autasustatud Eesti Teaduste Akadeemia preemiaga tehnikateaduste alal aastal 2015 ja Valgetähe IV klassi teenetemärgiga 2014.a. Fotol on dr. Alvo Aabloo Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi Arukate Materjalide ja Seadmete Laboris, mida ta juhatab. Foto © Ülle Baum
Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi polümeersete materjalide tehnoloogia professor Alvo Aabloo on õppevormide Robotex ja DeltaX algataja ning tudengite inseneeria-rohemajanduse liikumise ,,Solaride“ rajaja. Teda on autasustatud Eesti Teaduste Akadeemia preemiaga tehnikateaduste alal aastal 2015 ja Valgetähe IV klassi teenetemärgiga 2014.a. Fotol on dr. Alvo Aabloo Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi Arukate Materjalide ja Seadmete Laboris, mida ta juhatab. Foto © Ülle Baum

Alvo Aabloo: Ma lõpetasin 1989. a Tartu ülikoolis füüsikaosakonna. Olen teinud igasuguseid rahvusvahelisi koostöid ja olin järeldoktorantuuris Uppsala Ülikoolis Rootsis. 2005. a. lõime me Tehnoloogiainstituudis selle labori, mille juhataja ma praegu olen. Aastast 2007 olen Tartu Ülikooli professor ja juhatan seda laborit. Kuna on tegemist ,,Eesti Eluga“, siis peaksin ütlema, et olen korporatsiooni Revelia vilistlane.

ÜB: Millised on Teie labori suurimad tunnustused ja saavutused nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tasemel?

Me üritame materjaliteadusega jõuda sinna kohta, mis on reaalses elus kasulik inseneeria rakendustes.

AA: Tegeleme siin selliste asjadega, mida nimetame kunstlihasteks või pehmeks robootikaks. Aga põhimõtteliselt on selles laboris inimesed alates matemaatikutest kuni insenerideni ja väga palju on keemikuid ja modelleerijaid. Me üritame materjaliteadusega jõuda sinna kohta, mis on reaalses elus kasulik inseneeria rakendustes.

Teeme väga laialdast rahvusvahelist koostööd. Meil on kümneid partnereid ja oleme toonud siia mitmeid suuri Euroopa Komisjoni grante, kuna meil oli rahvusvaheline doktorantide võrgustik, mida koordineerisime. Meie labori juures on olnud kaks Euroopa Liidu projekti nii-öelda Eesti teaduse edendamiseks – Marie Sklodowska-Curie doktorantide võrgustik – MSCA ITN ja Twinning. Meil ongi laboris peaaegu pooled inimestest välismaalased, nii et selles möttes teeme tõsist rahvusvahelist koostööd.

ÜB: Mis riikidest on Teie laboris tegutsevad inimesed?

AA: Meil on see valik päris lai. Lühiajaliselt on koostööd nii Rootsi kui Prantsusmaa ja ka Saksamaa, Austria ning isegi Inglismaaga. Hiljuti käis teadlane USAst Texase osariigist. Tudengitest ja tööjõust rääkides – neid tuleb meile igalt poolt. On ka palju inimesi Aasiast – Indiast, Hiinast, ka Sri Lankalt on üks inimene.

ÜB: Millised on praegu labori ees tähtsamad ülesanded? Mida tahaksite saavutada ja siin propageerida?

AA: Praegused kaks olulisemat suunda on pehme robootika ehk ,,soft robotics“ ehk siis materjalid ja rakendused sellistes seadmetes, mis on inimesega koostöös ohutud ja pehmed ning mimikeerivad natuke loodust.

Aga tänapäeval on niimoodi, et robotid ja inimesed teevad asju koos. Kui tooksime näite ehituses, siis üks hoiab kipsplaati ja teine keerab kruvisid. See on üks hea näide.

Teine tugev suund on seadmete ja robotite koostöö inimestega, n.ö. inimkaaslejad. Et robotid ja inimesed saavad koostööd teha ühes ruumis. Vanasti pandi robotid ühte nurka ja sein vahele, et jumala eest nad inimestele haiget ei teeks. Aga tänapäeval on niimoodi, et robotid ja inimesed teevad asju koos. Kui tooksime näite ehituses, siis üks hoiab kipsplaati ja teine keerab kruvisid. See on üks hea näide.

Veel üks asi, millega väga tõsiselt tegeleme, on haridus ja järelkasvu kasvatamine. Meil on ülikoolis sellised erialad nagu arvutitehnika ja robootika, mille eest me nagu hoolt kanname. Aga oma tegevust me alustame juba lasteaiast. Meil on eraldi grupp, kes tegeleb sellega, et lapsed juba koolis õpiksid natuke robootikat, programmeerimist ja selliseid asju ning et neil tekiks käsitööoskus ja huvi inseneri elukutse vastu. Oluliselt propageerime meile õppima tulekut ja seda, et inseneri erialal on alati tööd leida. Teeme koostööd nende inimeste ja erinevate ettevõtetega ning enamik lähebki tööle ettevõtetesse. Aga loomulikult jätame ka head inimesed endale, kes tegeleksid teadusega.

ÜB: Kuidas Te tutvustate inseneride haridust noorte seas ja üldse Eestimaal?

AA: Me teeme mitut asja. Kõigepealt korraldame töötubasid, käime koolides ja näitame, kuidas asjad käivad. Õpetame ka õpetajaid, et õpetajad saaksid koolides ise edasi minna, sest meie ise ei jõua kõigiga tegeleda. Kolmandaks – kutsume õpilasi endale külla. Meil on ka mõned sellised tegevused ja robootikavõistlused ning ringid, kus õpilased saavad osaleda. Isegi sel aastal on võistlus Delta X, mille üks võistlusala ongi mõeldud kooliõpilastele ja lisaks toimub veel robotite jalgpall. Sinna tuleb ikka mitu klassitäit lapsi kokku.

ÜB: Millal siis see Delta X võistlus toimub?

AA: See võistlus toimub novembri lõpus Tartus Delta majas ja sellest saavad osa võtta koolilapsed üle Eesti. Paraku kipub nii olema, et kuna võistlus on Tartus, siis enamik osalejaist on Tartu lähedalt inimesed.

ÜB: Kuidas te seda võistlust reklaamite?

AA: Käime koolides ja kutsume külla. Meil käivad koolide ekskursioonid ja ka meie labori inimesed käivad koolides rääkimas.

ÜB: Kas on mingisugused tähtsad plaanid labori ees, millega praegu tegelete? Kas on hiljuti tehtud taotlusi, millest Te tahaksite rääkida?

Siin räägime sellistest insenerilahendustest, mille tegemisel juba algusest peale võetakse arvesse, et ta on keskkonnasäästlik ja roheline. Tänapäeval on väga oluline, et lahendus oleks sotsiaalselt vastuvõetav.

AA: Üks selline suur teema, millega hiljuti lõpetasime ja esitasime oma taotluse Eesti Teaduse Tippkeskuse rajamiseks ning selle teemaks on just seadmed, mis on jätkusuutlikult disainitud. Siin räägime sellistest insenerilahendustest, mille tegemisel juba algusest peale võetakse arvesse, et ta on keskkonnasäästlik ja roheline. Tänapäeval on väga oluline, et lahendus oleks sotsiaalselt vastuvõetav. Me panime grupi kokku Eesti tippteadlastest – insenerid, keskkonnateadlased ja toksikoloogid ning ka sotsiaalteadlased ning disainerid. Selle seltskonnaga üritame edasi minna ja vaatame, kuidas taotlusavaldusega läheb.

ÜB: Mitu inimest selles tippkeskuses oleks?

AA: Seal on kaheksa teadusgruppi ja hõivatud oleks umbes 40 inimest.

ÜB: Mida on vaja, et Teie taotlus rahuldatakse?

AA: Selleks pidime hästi kirjutama ja selgitama, kui tugevad teadlased me oleme, millised on meie teaduslikud eesmärgid, kuidas me seda läbi viime. Väga palju tuli ka seletada, kuidas me Eestile olulised oleme. Teadus on ikkagi üks majandusharudest ja ka meie peame Eestile kasulikud olema.

ÜB: Mida Eesti sellega võidaks, kui Teie taotlus rahuldatakse?

AA: Võidaks mitut asja. Kuna see on kõigepealt teaduskeskus, siis teaduskeskuse põhitööjõud on alati doktorandid. See on seitsme aasta pikkune projekt. Selle aja jooksul saab umbes 60 kõrgelt haritud inimest Eestis töökohti.

Et Eesti ettevõtjad teeksid järjest targemaid asju ja et saaksime sellest allhankija positsioonist ikkagi välja ning muutuks mitte tehnoloogia kasutajaks, vaid et tootja muutuks tehnoloogia arendajaks. See on üks teema. Teiseks, meie teadus areneb ja Eesti on kui tuntud startup‘ide riik, seega ilmselgelt tekib meist ka palju sidusettevõtteid või selliseid ettevõtteid ja inimesi, kes lähevad oma ideedega tegema midagi uut ja huvitavat inseneeria valdkonnas.

ÜB: Kes on need inimesed, kes selles tippteadlaste grupis töötaksid? Kas olete juba välja valinud?

AA: Ikka oleme. Oleme nad välja valinud ja teinud väga tiheda sõela nendest Eesti inimestest, kes on piisavalt head, et selles töös osaleda.

ÜB: Nii et see grupp koosneks Eesti teadlastest?

AA: Need on kõik Eesti teadlased ja Eesti teadusgrupid. Meil on Tartu Ülikoolist mõned grupid, loomulikult ka Tallinna Tehnikaülikoolist, sest see on tehnikavaldkonna taotlus. Meil on ka Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist (KBFI) toksikoloogid Anne Kahru ja Margit Heinlaane juhtimisel.

ÜB: Kas see keskus asuks Tartus?

Kui räägime nendest lipulaevadest, siis saime Ericsson’i, kes nüüd rajab Eestisse n.ö. uut arenduskeskust, ka oma paati!

AA: See oleks natuke rohkem virtuaalkeskus, teadlased teevad ikkagi selles kohas tööd, kus nende labor on. Aga me suhtleks väga tihedalt ja tegeleks sellega, et rahvas teaks, mida me teeme ning me tegeleks väga sellega, et Eesti ettevõtted teaksid, mida me teeme. Selles taotluses oleme kaasanud 15 ettevõtet, kes on kõik kinnitanud, et tahavad koostööd teha ja näevad, kas meie tegevused võivad neile olla huvitavad või kas meie inimesed võivad neile huvi pakkuda. Kui räägime nendest lipulaevadest, siis saime Ericsson’i, kes nüüd rajab Eestisse n.ö. uut arenduskeskust, ka oma paati!

ÜB: See on fantastiline. Kui taotlus saaks kinnitatud ning asi hakkaks liikuma, kas siis on plaan rahvusvahelisele koostööle?

AA: Jaa, muidugi. Teadus ongi rahvusvaheline. Loomulikult hakkab see teaduskeskus tegelema erinevate ülikoolide ja firmadega üle Euroopa ja ka mujalt maailmast. USA ilmselgelt on meil ka pildil. Peame taotlusi kirjutama, et koostööprojekte saada. Pahatihti on asjad raha taga – kui meie saame siin Eestis raha, et rahvusvahelist koostööd teha, siis et ka meie koostööpartnerid leiaksid raha.

ÜB: Kas on plaanis ka Euroopa Komisjoni grante taotleda?

AA: Euroopa Komisjoni grante on meil plaanis taotleda ja eesmärgiks on suuri grante taotleda nii koostööprojektide kui ka tippteadlaste osas, et saaks tippteadlasi Eestisse tuua.

ÜB: Olete nüüd nii huvitava ja kaasaegse tähtsa labori juhataja. Mis te arvate, mis oli Teile tõukeks, et hakkasite nende probleemidega aastaid tagasi tegelema? Mis on Teid inspireerinud, et olete jätkanud uurimistööd ja jõudnud sinna, kus praegu olete?

Kui töötada ettevõttes, siis tavaliselt teed asju, mis inimestele meeldivad või mida saab müüa. Aga ülikoolis teed pahatihti neid asju, mis on teistmoodi.

AA: Eks teadlast inspireerib alati uudishimu, et aru saada, kuidas maailm töötab. See kindlasti on üks motivatsioon. Motivatsioon on kindlasti teha asju, mis on teistmoodi, või teha midagi uut, mida pole varem tehtud. Leida asju, mis on erinevad. Kui töötada ettevõttes, siis tavaliselt teed asju, mis inimestele meeldivad või mida saab müüa. Aga ülikoolis teed pahatihti neid asju, mis on teistmoodi. See ongi üks kriteerium, et teed midagi täiesti uut. See on huvitav ning see motiveerib paljusid inimesi – ega muidu neid inimesi minu ümber siin praegu ei oleks.

ÜB: Palun nimetage ülikoolid või asutused, kes on Teie labori suuremad koostööpartnerid.

AA: Meie suurematest koostööpartneritest saab nimetada Uppsala Ülikooli Rootsis, Université Polytechnique Hauts-de-France Ülikooli Prantsusmaal, Texase Ülikooli USAs, Itaalia Tehnoloogia Instituuti (IIT) Genoast, Aalto Ülikooli Soomest, kellega teeme väga tihedat koostööd. Samuti Fraunhofer Instituut Saksamaalt ja Bristol Ülikool Inglismaalt. Meil on ka tugevad koostööpartnerid Hiinas – Xi'an Jiaotong University ja Hefei University of Technology.

ÜB: Kes on Teie koostööpartneriks Kanadas?

AA: Dr. John Madden, Department of Electrical and Computer Engineering, University of British Columbia.

ÜB: Kuidas see koostöö areneb?

AA: Kui sa käid rahvusvahelistel konverentsidel, siis kõik need inimesed, kes teevad midagi, suhtlevad omavahel ja meil on väga palju selliseid rahvusvahelisi organisatsioone, kus teeme aktiivselt koostööd. Nagu näiteks EuroEAP jt.

ÜB: Meie jutuajamise õhtul toimub üks väga tähtis üritus siin Tartu Ülikoolis. Palun tutvustage seda.

Näitame, millega me laboris tegeleme ja üritame kaasahaaravalt seletada, et selline täppisteaduste inseneeria haridus on kindel tuleviku pant.

AA: See üritus on Teadlaste Öö Festival. See on üleeuroopaline üritus Researchers' Night, kus teadlased räägivad avalikkusele ja eriti just lastele sellest, millega nad tegelevad. Meie laboril on ka hästi palju töötubasid plaanitud: pehmerobootika töötoad ja pärisrobootika töötoad. Samuti näitame mitmesuguseid seadmeid ja elektroonikavidinaid lastele. Näitame, millega me laboris tegeleme ja üritame kaasahaaravalt seletada, et selline täppisteaduste inseneeria haridus on kindel tuleviku pant.

See üritus on juba toimunud aastaid ja me oleme igal aastal väga aktiivsed olnud. Kõik aktiivsed Tartu teadlased on välja tulnud rahvaga kohtuma, korraldanud loenguid ja töötubasid.

ÜB: Palju tänu Teile intervjuu eest. Edu ja uusi avastusi!

Loe edasi