Minu nimi on Kaja. Ma olen üheksa aastane ja elan Ohios, Ameerikas. Minu isa on ainuke meie peres, kes ei räägi eesti keelt. Mu ema, Lembi Veskimets, sündis Torontos ja õppis eesti keelt oma vanemate käest, kes sündisid Eestis. Minu ema õpetas mulle, mu õele ja mu vennale eesti keelt.
Jõuludel me saame kokku eestlastega, kes elavad Ohios. Me sööme eesti toitu ja jõuluvana tuleb. Et saada temalt kingitusi, me peame esinema. Mina mängin talle vioolat ja klaverit.
Kaks aastat tagasi me reisisime minu perega Eestisse, et kohata meie sugulasi ja näha laulu- ja tantsupidu. Ma isegi käisin eestitantsulaagris!
Enne kooronaviirust me külastasime Torontos meie vanaema (Rutt Veskimets) ja tädi (Leiki Veskimets) tihti. Hiljuti ma olen hakanud nendega rääkima telefoni kaudu, kirja teel vöi interneti kaudu.
Tavaliselt mina ja minu õde Kiili ei saaks Toronto eesti koolis käia, aga sel aastal koroonaviirus sundis seda virtuaalseks muutuma. Mina ja Kiili saime õppida eesti keelt teiste lastega igal teisipäeval. Meie õpetajad olid Eve Järve, kes õpetas eesti keelt ja Elin Marley, kes õpetas loodusetundi. Eesti keele tunnis me kirjutasime kevadest, kuulasime jutte eesti keeles, tegime erinevaid eesti mõistatusi ja palju veel. Loodusetunnis me uurisime mitme looma jalajälgi ja vaatasime, kuidas meie tomati- ja paprikataimed kasvasid igal nädalal. Me isegi tantsisime, mis meie õpetajale meeldis hirmsasti. Kuigi teistmoodi, see oli fantastiline kogemus!
Mul on hea meel, et ma sain selles oseleda sel aastal!