Juubelipidustuste esimene osa toimus tegelikult novembris juubelikommerssiga (vt. ka Eesti Elu nr. 46, 15. nov. 2024: „Amicitia 100: sajand täis sõprust, õestust ja isamaa-armastust“); seejärel sõitis 16-liikmeline delegatsioon Toronto amicasid külla Tartusse, osaledes sealsetel pidustustel (vt. „Korp! Amicitia pidutses Tartus“, EE #48, 29. nov. 2024) ning kaunis kevadine ball pani juubeliaastale väärika punkti, jäädes ühe kauni leheküljena nii Amicitia kui igaühe isiklikku mälestusteraamatusse.
Amicitia sünnipäev on 21. november 1924, kui Tartu Ülikooli Nõukogus registreeriti korp! Amicitia põhikiri. Asutajaliikmeid oli 12. Noori neide ajendas ühinema soov töötada isamaa heaks ja ennast arendada. Värvikombinatsiooniks valiti sirelililla, tumeroheline ja kuldne, sümboliseerimaks julgust, lootust ja ausust. Värviteklid pandi esmakordselt pähe 13. detsembril 1924 peetud avapeol. Need värvid on tänase päevani kallid igale amicale erinevates maailma paikades.
Kuna nimi Amicitia tähendab sõprust, siis on loomulik, et korporatsiooni liikmete vahel valitsevad lisaks akadeemilistele sidemetele ka tugevad sõprussuhted. Amicad ehk õed võivad elada erinevates riikides ja kohtuda maailma erinevais paigus – kus iial üksteist näeme, me ikka õeks jääme!
Sajandi jooksul on Amicitia käinud läbi erinevatest etappidest. Korporatiivne tegevus seiskus teatavasti seoses nõukogude võimuga. Umbes kaheksakümnel amical õnnestus sõjakeerises põgeneda; ja vähem kui kümme aastat hiljem tõestati, et Amicitia vaim pole kuhugi kadunud ka raskeil põgenikeaastail: 1952.a. loodi korp! Amicitia Toronto koondis; 1955.a. New Yorgi ja 1976.a. Seattle’i koondis.
Kuigi nõukogude perioodil kodumaal korporatsioonid ametlikult ei tegutsenud, käidi vaikselt koos ka seal. Akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide n-ö ärkamine toimus Eestis 1980-ndate aastate lõpus. 1989.a. veebruaris tekkis Amicitia taastamise idee; 17. novembril 1989 õnnistati Tartus Peetri kirikus korp! Amicitia lipp. Üsna pea tekkisid ka sidemed Toronto koondisega, mis on kestnud tänaseni – vastastikused külaskäigud ning isiklikud sõprussuhted. Ka seekordset galaõhtut austasid oma kohaletulekuga seitse õde Tartust (5 värvikandjat ja 2 rebast).
Juubelikomitee oli balli toimumiseks valinud imepärase koha, mis pakkus luksuslikku ja elegantset kogemust selle suursündmuse tähistamiseks. Kell 6.30 õhtul algas kogunemine ning kõik said osa fuajeesse üles seatud Amicitia näitusest (korraldajaiks auvil! Maaja Matsoo ja vil! Helle Arro), mis hõlmas tegevust läbi aastakümnete, ning vaiksest oksjonist (korraldaja vil! Kairi West), mis sisaldas Amicitia teemalisi esemeid kui muud. Ettekandjad serveerisid peeneid suupisteid ja jooke. Kõik said jäädvustada end Amicitia fotoseina ees, saades mälestuseks väljatrükitud pildid.
Saaliuste avanedes ootas ees elegantne balliruum, kus mängis Supersonic Hearts Band Jazz Duo. Kaunilt kaetud laudades istet võetud, algas ametlik osa. Juubelikomitee nimel pidasid avakõne komitee juhid kuldreb! Kristiina Hildebrandt ja kuldreb! Kristina Põldre, juhtides tähelepanu nendele sajale aastale, mida oleme kokku tulnud tähistama. Nad tõstsid esile nii siinsete akadeemiliste organisatsioonide poolseid külalisi – Eesti naisüliõpilasorganisatsioonide esindaja korp! Indla vilistlane Inge Tamm ning EKLi esindaja korp! Fraternitas Estica vilistlane Aivo Veel – kui Eestist saabunud õdesid: vil! Anu Einberg, vil! Kärt Salumaa-Lepik, vil! Kairi Järv-Kaasik, ksv! Anna Elisabeth Benno, ksv! Liisi Tammar, reb! Eliise Saskia Ševtšenko ja reb! Keith Tooming – , kes hiljem astusid ette ning tervitasid omalt poolt, andes üle kingitusi.
Kristiina ja Kristina palusid kõikidel end koduselt tunda ning tutvustasid õhtu kava ja tegevusi. Kaasa arvatud, et on tulemas hilisem üllatus, mille kohta vaid põgusalt öeldi: mõned rütmid liigutavad hinge, teised süütavad öö…
Vivat crescat floreat Korp! Amicitia in aeternum!
Esinaine pööras pilgu ka tulevikku, kinnitades, et kanname endas edasi seda vaimu – julgust, sõprust, lootust kasvada ja ühtekuuluvust hoida.
Seejärel kutsuti ette esinaine vil! Anne Remmel, kes pidas inspireeriva kõne. „On südantsoojendav tervitada kõiki amicasid igast põlvkonnast ja eriti meie kalleid õdesid Eestist. Me oleme südamest tänulikud kõigile peredele ja toetajatele, kes on seisnud meie kõrval – ajast aega, üle ookeanide ja piiride.
Teie kohalolek siin täna kinnitab: korp! Amicitia on palju enamat kui akadeemiline naisteorganisatsioon. See on eluaegne side, mis ühendab südameid ja loob sildu põlvkondade ja rahvaste vahel.“ Esinaine pööras pilgu ka tulevikku, kinnitades, et kanname endas edasi seda vaimu – julgust, sõprust, lootust kasvada ja ühtekuuluvust hoida. „Ehitame ja hoiame sildu – mineviku ja tuleviku, Eesti ja kogu maailma amicade vahel. Ükskõik kus elame, oleme õed.“
Järgnevalt kutsuti ette auvilistlased Ellen Leivat ja Maaja Matsoo, kes paljastasid hästi hoitud saladuse. Nimelt, korp! Amicitia Toronto koondis oli ühehäälselt otsustanud pärjata auvilistlase tiitliga kahte kauaaegset amicat, kes on teinud palju korporatsiooni õitsengu heaks üle aastakümnete erinevatel juhatuse positsioonidel, olles aktiivsed liikmed ka eesti ühiskonnas laiemalt. Need olid vil! Helle Arro ja vil! Ingrid Lupp, kellele tuli see austusavaldus ilmselt tõelise üllatusena. Amicad oskavad saladusi hoida! Palju õnne, armsad Helle ja Ingrid! Olete väga selle austuse välja teeninud!
Järgnes rikkalik ja mitmekülgne buffet-stiilis õhtusöök, mille nautimist rikastas muusika bändi poolt. Seejärel astus rahva ette üllatusesineja – tuletantsija Dancer on Fire – Adelaide, kes demonstreeris publikule oma imelisi oskusi. Ballilt ei puudunud ka traditsiooniline rebasteater, seekord koos Toronto ning Tartu rebastega, mida juhtisid rebasvanemad Kristina Põldre ja Liina Sadul.
Õhtu jooksul toimus mitmeid tervitusi ja sõnavõtte. Vil! Kairi Järv tõi tervitusi Tartu auvilistlastelt. Vil! Leila Hess pidas kõne rahvale. Vil! Kairi West, oksjoni korraldaja, andis teada selle tulemustest. Vil! Maaja Uukkivi andis edasi tervitusi ja juhtis „Ta elagu“ laulu.
Abiesinaine vil! Linda Norheim-Brookes edastas tänusõnad kõigile suurürituse korraldajatele – juubelikomitee oli teinud tõesti suurepärase töö, kes ka ette kutsuti.
Tantsumuusika oli igati super, mängides laialdast repertuaari, ning tantsupõrand polnud vist hetkegi tühi.
Imeline, võimas pidu, mis tõestas järjekordselt amicalikku ühtsust ja sõprust. Me oskame olla akadeemilised, oskame üksteist alati toetada, ja me oskame ka pidutseda. Amicitia100 juubeliaasta on väärikalt tähistatud. Ees ootavad uued sihid ja sündmused. Amicitia kasvab jõudsalt, seda näitab suurenev soliidne grupp rebaseid.
