Ava sündis North Bay’s, mis asub Torontost 200 miili kaugusel põhjas. Tema vanemad – Heino Võsu ja Leila Kaldre – olid Teise maailmasõja ajal Eestist põgenenud, elanud Euroopas ning saabunud Kanadasse, kus nad Sault Ste. Marie’s kohtusid. Ema oli pärast kodumaalt põgenemist sattunud Prantsusmaale, kus elas kuus aastat, õppides Pariisis kunsti. Kanadasse saabunud sõbranna leidis ta Punase Risti kaudu üles ja kutsus Kanadasse. Isa läks metsatööle, ema sai õppima Montreali joonestamist, olles seal ainus naine. Pere loodi ja elama asuti North Bay’sse. Ava oli umbes paariaastane, kui ta ema siirdus elama Torontosse – olles elanud aastaid Pariisis, ei harjunud ta väikese koha eluga. Ta sai tööd provintsi valitsuse juures joonestajana. Isa jäi kodukohta, töötades raudteel rongide hoolduse alal – ja ta oli ka väga hea kokk. Ava jäi käima mõlema vanema vahet – elades isaga põhjas ning emaga Torontos, kus ta viibis vahel 6 kuud ja vahel aasta, vahetades koole 13 korda. Torontos viis ema teda ka paljude eestialaste tegevuste juurde – nad külastasid palju kultuuriüritusi jm. Hiljem, kui ema jäi vanemaks, tõi Ava ta tagasi kodukohta.
Ava elas noore täiskasvanuna mõned aastad Torontos, töötades posti kandjana. Ta sai tuttavaks ühe naisega, kelle lapsed olid sündinud kodus, mis 1970-ndatel aastatel oli väga haruldane. Avat hakkas see teema huvitama, ta hakkas vastavaid raamatuid lugema ning huvi kasvas.
1978.a. sündis tal endal beebi – kodustes tingimustes sõbranna majas. Sel ajal ei olnud Kanadas ämmaemandat võimalik leida. Kolm päeva hiljem jäi laps haigeks ning selgus, et tegemist on meningiidiga. Kahjuks ei jäänud ta elama. Ava on mõelnud, et see võis olla tingitud streptokokk-bakterist, mille vastu tänapäeval kõiki rasedaid testitakse, aga mitte siis. Kurbus oli väga suur; ja Ava kuulis justkui Taevaisa häält, et sa pead õppima ämmaemandaks. Kanadas sel ajal seda õppida ei saanud, aga ta leidis ühe väikese erakooli El Paso’s Texases, Mehhiko piiri lähedal, kuhu ta siirdus. Ta oli 23 aastat vana ja kõige noorem õpilane seal. Kõik elasid samas majas, kus toimusid õhtuti klassid ja pidevalt sai tegeleda praktilise tööga – ja õppimine toimus paljuski töö käigus: beebi asend, suurus, kuidas ära tunda riske, kõikvõimalikud testid, kuidas beebit kuulata jne. Väga suure riskiga sünnitajad viidi haiglasse. Päevad läbi sai praktiseerida nii sünnituseelset osa, sünnitusi kui sünnitusjärgset hooldust emale ja beebile. Paljud patsiendid olid Mehhiko päritolu, kes soovisid sünnitada just sellises paigas, mitte haiglas, ja suurt rolli mängis ka rahaline osa. Ava viibis seal 6 kuud, aga see aeg oli nii intensiivne, otsekui oleks töötanud iga päev 24 tundi. Selle aja jooksul aitas ta ilmale 73 beebit. Aga veel enne sinna kooli asumist elas Ava aasta aega New Mexicos ühe vana ämmaemanda lähedal, kes oli võtnud vastu 13.000 beebit, õppides temalt palju. Huvitav on, et selle naise ja Ava sünnipäev on samal päeval, vahet on 50 aastat.
Tagasi Kanadas, kohtas Ava mitmeid naisi, osad ka teistest maadest tulnud, kes olid huvitatud naiste aitamisest sünnitusel. Ämmaemandate töö polnud sel ajal legaalne ning sünnitada tuli haiglas, samuti olla arsti jälgimise all rasedana ja sünnitusjärgsel ajal. Mõni naine aga ei olnud huvitatud haiglasünnitusest, pidades seda liiga hirmutavaks ja kartes võimalikku vahelesegamist. Ava ja ta mõttekaaslased leidsid, et madala riskiga raseduse ja sünnituse puhul ei ole vajalik arsti kohalolu, vaid seda tööd saab teha ämmaemand, kes peab olema suuteline tundma ära riske ning vajadusel suunama patsiendi arsti juurde. 1981.a. organiseeris Ava ühingu nimega Ontario Association of Midwifes – väike grupp naisi, kes kohtusid korra kuus arutamaks, kuidas astuda samme selle eriala legaliseerimise suunas. Ava korraldas Eloras konverentsi Loving Hands, mis tõi viieks päevaks kokku 80 ämmaemandat, arsti ja koolitajat, kes said aru selle eriala vajalikkusest. Hakati töötama selle eriala legaliseerimise nimel ning et seda oleks võimalik Kanadas õppida.
1982.a. asutati Boulder, Colorados Midwives Alliance of North America (MANA), kus töötasid üheskoos 23 naist eesmärgiga koondada ämmaemandaid üle Põhja-Ameerika. Valiti juhatus ning Ava roll oli olla Kanada regionaalne esindaja. Ta tõi selle organisatsiooni visiooni Kanadasse ja juba 1984.a. toimus Torontos MANA konverents, misjärel asjad hakkasid liikuma. Ava kutsus liituma ka õde-ämmaemandad, keda oli Ontarios vähe, peamiselt tulnud teistest maadest ega saanud Kanadas praktiseerida, ning pandi alus organisatsioonile Association of Ontario Midwives, mis tegutseb siiani.
30 aasta jooksul on selle eriala areng olnud tormiline ja saavutusi on palju. Ontarios hakati seda õpetama kolmes ülikoolis, kuhu astumiseks peab juba olema üks eelnev kraad, ja soovijaid on palju. Professioon legaliseeriti ja litsenseeriti Kanadas 1994.a. ja see on Regulated Health Professions Act’i all. Hakkas tegutsema College of Midwives. Naine saab valida, kas soovib, et tema järele vaatab ja sünnitusel osaleb arst või ämmaemand. Tänaseks on Ontarios üle 1000 ämmaemanda. Nad saavad töötada nii haiglas, sünnituskeskustes kui ka osaleda kodusünnitustel, nii kuidas on raseda soov, jälgida teda raseduse ajal ja pärast sünnitust, tellida teste ning vajadusel konsulteerida arstiga. Ava koos oma mõttekaaslastega on teinud palju tööd ämmaemandatele haigla privileegide saavutamise nimel.
Ämmaemandad on Ontarios osa tervishoiusüsteemist ning nende teenused on patsiendi jaoks kaetud provintsi tervisekindlustuse poolt. Nad tegelevad temaga terve raseduse aja, aidates sünnitusel ning jälgivad naist ja beebit järgneval kuuel nädalal pärast sünnitust. Ontarios on tänaseks mitmeid väljaspool haiglaid asuvaid sünnituskeskusi. Suurem osa rasedaid Ontarios on siiski arstide hoole all ja sünnitavad haiglas, kuigi Ava sõnul oleks vajadust ja soovi ämmaemandate järele rohkem, kui neil oleks võimalik saada rohkem haigla privileege. Ämmaemandad võtavad vastu umbes 20% sünnitustest. Alates 1994. aastast on Ontarios sündinud umbes 300.000 beebit ämmaemandate hoole all – ja statistika tõestab, et see on väga turvaline.
Ava saavutas oma vastava kraadi Torontos ning tema professionaalne töö on kulgenud North Bay’s, kus ta oli esimene ämmaemand sealses haiglas. Ta töötas palju aastaid ka kaugemates maapiirkondades, olles oma patsientidele 24/7 kättesaadav, sõites ringi, kaasas mitu kohvritäit vahenditega – nagu väike kaasaskantav haigla. Varustuse hulgas olid ka väikesed täispuhutavad basseinid, kuna mõni naine soovis veesünnitust. Aastas võttis ta tavaliselt vastu 30-40 sünnitust. Lisaks paberitöö ja suur vastutus. Ta on võtnud kokku vastu umbes 1300 sünnitust, neist pooled haiglas ja pooled kodus; neist veesünnitusi on olnud 100. Kuna töö oli väga intensiivne ja ta töötas iseseisvalt, võttis ta igal aastal ühe kuu vabaks, et puhata ja taastuda. Ava lõpetas töötamise 2012.a., olles sellest ajast saadik palju kirjutanud ja osalenud rohketel konverentsidel.
Aval endal on kolm last, kõik neist sündinud kodus. Lapsed on edukad ning töötavad oma erialadel. Kõige noorem, Charlotte, käis juba varajastest eluaastatest peale emaga igal pool kaasas, kui tal oli vaja patsiente külastada, olles paar korda ka sünnituse juures. Ilmselt nendest kogemustest sai alguse tema huvi selle töö vastu, mille ta valis ka oma erialaks, õppides seda ülikoolis ja töötades praegu Ottawas sünnituskeskuses ämmaemandate team’is.
Aval on sidemed ka Eesti ämmaemandatega – ta on külastanud haiglate sünnitusosakondi Tartus ja Tallinnas, mis on jätnud talle suurepärase mulje. 2017.a. oli tal Torontos rõõm kohtuda viie ämmaemandaga Eestist, kes osalesid International Confederation of Midwives konverentsil.
*
Charlotte Toogood, a second-generation midwife, Ottawa
What was your most memorable experience as a child when accompanying your mother to her place of work?
My most memorable experience as a child occurred when I was four years old. In those days, it was common for my mom to bring me with her to prenatal and postpartum visits at home. One afternoon I accompanied her to a routine prenatal visit. Usually during these visits, I would play with other children in the house or watch my mom auscultate [examine] the fetal heart rates. This time was much different, as the client happened to be in labour and it was apparent that she was going to have a precipitous [rapid] birth. I vividly remember myself and the client's older daughter hugging each other while watching the client give birth at home in her bedroom. It was both a little scary but also very intriguing! It was an integral part of igniting my interest in birth and midwifery.
Aeg on edasi läinud. Kaks generatsiooni ämmaemandaid: Ava ja Charlotte osalemas ühel konverentsil, kus ema õpetab tütrele, kuidas keerata beebit. Foto Charlotte Toogood’i kogust
What motivated you to choose the same profession?
There were many motivating factors when it came to choosing midwifery as a profession, however, one of my biggest motivators was witnessing my mom’s interactions with her clients. Growing up, everywhere we went in our community, people would approach my mom and thank her for delivering their baby, their friend’s baby, or perhaps a grandchild. I was always so amazed at what an impact my mom was able to make on so many members of our community. I, too, wanted to partake in a profession where I could help shape birthing experiences for families and have a positive impact during such a vulnerable time. It was both that, and also seeing birth in other areas of the world, that confirmed my passion for midwifery.
How different is your work from what your mother did for many years in the same profession?
While the roots and main principles of midwifery have remained largely the same, it has also evolved and changed over the years. Midwifery has become much more widely sought after by pregnant people from all backgrounds and walks of life. Many midwives have an expanded scope of practice, which includes prescribing many medications, ordering and managing medications in the hospital such as oxytocin and epidurals, providing vaccines in our clinic, ordering most tests that a pregnant person may need, along with other skills. While [the situation] isn’t perfect, we are fortunate to have many larger midwifery practices across Ontario that provide more midwifery care for clients and better work/life balance for midwives. We now have expanded care models that allow midwives with disabilities, those who are more senior, and those seeking an alternative model, to continue working more flexibly.
*
Elina Piirimäe, ämmaemand-õppejõud, Eesti
Kuidas on ämmaemandate töö korraldatud Eestis? Kui paljud rasedad (protsentuaalselt) on kogu raseduse ja sünnituse aja ämmaemandate hoole all ja kas naine saab valida, kas soovib arsti või ämmaemandat?
Ämmaemandad on Eestis kõrgharidusega spetsialistid, õppides 4,5 aastat saavad nad nii õe kui ka ämmaemanda kutse. Eestis on levinud arusaam ühiskonnas, et kui naine jääb rasedaks, siis peab ta pöörduma ämmaemanda poole. Selles suhtes võime olla küll uhked, et ämmaemandaid ja nende töövaldkondi teatakse just nagu mujal põhjamaades. Usun, et enamus rasedaid ja kindlasti ka sünnitajaid on vähem või rohkem ämmaemanda hoole all. Raseduse jälgimises on loomulikult kõrge riskiga rasedaid, kes oma terviseprobleemide tõttu peavad visiidid tegema naistearsti juurde. Aga sünnitusmajas/haiglas, kus töötavad naistearstid koos ämmaemandatega ja ämmaemanda ülesanne on sünnitaja eest hoolitsemine ning sünnituse vastuvõtmine, puutub iga naine ämmaemandaga kokku. Eestis saavad mõnedes haiglates naised valida endale sünnituse juurde privaat-ämmaemanda või privaat-teenust pakkuva arsti, see tähendab siis, et kogu protsessi vältel tegeleb naisega tema poolt palgatud ämmaemand või arst.
Kui populaarsed on Eestis kodusünnitused?
Meil on ka legaliseeritud kodusünnitused, aastast 2014 on võimalik sünnitada ämmaemanda abiga ka kodus. Kodus sünnitavad natuke üle 1% naistest. Kahjuks ei võimalda Eesti seadusandlus ämmaemandatel juhtida nö kodusünnituse osakonda või normaalse sünnituse osakonda, see tähendab, et haiglas ei saa ämmaemand iseseisva spetsialistina töötada, vaid alati koostöös naistearstiga, sest sünnitusabi günekoloogia litsents väljastatakse vaid haiglatele, kus on meditsiinipersonaliks nii ämmaemandad kui ka arstid.
Oled osalenud Torontos rahvusvahelisel ämmaemandate konverentsil ja paljudel teistel oma eriala suurüritustel üle maailma. Kas kuulates ettekandeid ja vesteldes erinevate maade kolleegidega tundub, et võime Eestis olla väga uhked oma sünnitusabi üle?
Jah, üldiselt küll. Eestis on naistel hea ja turvaline sünnitada ning ämmaemandusabi on maailmatasemel. Ainus puudus meil siin on see, et väikese rahvaarvuga riigis, kus kõik tunnevad kõiki, on aeg-ajalt vaja edusammude ja arengu nimel teha palju individuaalsemat lobby-tööd kui mujal.
Kuidas tutvusid oma Kanada kolleegi Ava Võsuga?
Ava kirjutas meie ämmaemandate ühingu kodulehe kaudu kirja, et soovib külastades eesti sugulasi tutvuda ka eesti ämmaemandusega 2011.a. Mina töötasin siis Eesti Ämmaemandate Ühingus asepresidendina, nii sattusingi otsekontakti Avaga. Juhatasin tema külastusi haiglatesse ning kohtumisi teiste ämmaemandatega. Peale seda oleme olnud kirjavahetuses ning ma olen käinud Aval külas 2017.a. Toronto konverentsi ajal ning Ava on ühe korra veel Eestis käinud ning olnud ka minu kodus külaline. Ava on juba nagu perekonnasõber. Ma väga austan tema tööpanust ning olen väga uhke, et eesti juurtega naine on Kandas olnud nii tähtsa alguse algataja nagu iseseisev ämmaemandusabi. Omades palju rahvusvahelisi kontakte avastasin Avaga tutvudes, et rahvusvaheliselt kuulsad ämmaemandad on õppinud ja töötanud koos Avaga. Ma olen neid ämmaemandaid kogu oma karjääri vältel eeskujuks hoidnud, Ava on lihtsalt nii tagasihoidlik, et olla kuulsam, aga ka tema töö on mulle andnud inspiratsiooni ja olnud eeskujuks.
*
Avat saab näha ka YouTube kanalil: https://youtu.be/7n4wAsw7ZJ0
