Lobist olla on must amet. Tegevus koosneb valitud rahvasaadikute, parlamendiliikmete mõjutamisest – et saada riiklikku majandustoetust oma firmale või tõugata tagant, et firma, kelle huvides lobi tehakse, näeks neile kasulike seaduste vastu võtmist. Et seda tööd teeb endine peaminister, on üle mõistuse – eriti arvestades seda, et ametis olles McGuinty oli väga osav peitma lobistide eest, pühapäevase Toronto Stari andmetel oli tal isegi oma büroos inimesi, kelle peamine roll oli olla kaitsevalliks, hoida peaministrit selliste tüüpidega kokku puutumast.
Kas aplus või auahnus, ei oskagi arvestada, miks McGuinty registreeris ennast kui Desire2Learn firma lobistiks. Ettevõtte tegevuse hulka kuulub, nagu aru saan, haridusministeeriumi mõjutamine, et nad firma produkte, programme ostaks. McGuintyle meeldis ennast nö haridus-peaministriks tituleerida, kuigi faktid näitavad, et tema ametiaja jooksul haridussüsteemis asjad pigem halvenesid kui paranesid. Omaette iroonia on seegi, et tema asendaja peaministrina Kathleen Wynne oli endine haridusminister McGuinty kabinetis – ehk arvestabki endine poliitik sellega, et tee on ilus ja sile, sillutatud tema huvide saavutamiseks.
Ontarios pole ametlikku reeglit, kui kaua ametist lahkunud poliitik peab ootama enne lobitööle asumist. Küll on aga reegel Ottawas, kus peab olema vähemalt viis aastat valitsusekambritest eemal, enne sellise sammu astumist. Ottawa on huvitavalt siin oluline poliitiliselt. Nimelt on McGuinty osa dünastiast, kes on kõik esindanud Ottawa valijaid mingis parlamendis. Ta kadunud isa Dalton esindas samuti Ottawat Queen's Park'is. (Ma ei saa aru meestest, kes pojale oma nime annavad, kuidagi ülbe ja mingi vana aristokraatia ebameeldiv hõng on sel kombel juures. Eriti, kui see kujuneb traditsiooniks ning kestab mitu põlvkonda. Kuid poliitikas pole ju samad aated kui mujal. Kaks George Bushi on olnud USA presidendid, ilmselt on see mingi kirjapanemata vajadus enese võimetes kahtlevatele inimestele.) Vend David esindab Ottawa valijaid föderaalselt, kus mujal kui Ottawas, parlamendimäel. Kuigi on teada, et poliitika on must mäng, miks siiski nii mitmed inimesed sinna pürivad?
McGuinty maine pole eriti hea ka 19 kuud hiljem. Isegi viletsa mäluga valija peaks mäletama, kuidas tema valitsuste aegu raha raisati miljardeid nii tervishoiu kui hariduse sfäärides. Paljude arvates kaks kõige tähtsamat kohustust, mida valija on valitsusele usaldanud, et need rööbastele jääks ja areneks aegadega, nagu tarvis. McGuinty koolitunnistusele ei saa keegi kirjutada “viis”, pigem kahed või kolmed.
Muidugi pole see ainult Ontario ega isegi Kanada mure, et poliitikud enese huvides tegutsevad, nii pukis olles, kui pärast sealt lahkumist. Möödunudnädalane uudis, et Andrus Ansip on nimetatud Euroopa Komisjoni asepresideniks, ei üllatanud ühtegi eestlast, teades, et endine peaminister, kes nagu McGuintygi lahkus ametist enne mandaadi lõppu, on ambitsioonikas. Ent vahe Ansipi ja McGuinty vahel on see, et Ansip tegutseb poliitikuna edasi, samal ajal kui McGuinty asub käima oma vanade tutvuste juures oma firma huvides, lunides maksumaksja taskust raha. Kusagil peab piir olema, sellist tegevust ei tohiks lubada, et endine valitsusejuht saab nii tegutseda.
Mõistatuseks jääb, miks inimesed ei oska poliitikast aateliselt lahkuda. Ning samas, miks mõni tahab terve elu räpasele tegevusele pühendada. Sest räpane ta on kas rahvasaadikuna või lobistina. Eriti viimased, kes erafirmade nimel otsivad riigi kukrust raha. See on Washingtonis suureks probleemiks, mida nimetakse seal pork barrel elik sealihavaadi tegevus. Vihje muidugi aegadele, kui sügisel tapetud nuumsiga soolati vaatidesse, et oleks kaua sealt võtta.
Ja McGuinty ei vaja soolasealiha. Tal oli kõrge palk, saab tulevikus oi-kui-magusa pensioni, ja keskealise mehena on tal võimalusi palju, et aatelisemalt sissetulekut teenida. Nii nagu ta Harvardi Ülikoolis tegi enne seda, kui ta lobistiks otsustas hakata.
Kordan, kusagil peab olema piir. Ei üllata, et Dalton McGuinty näitas taas, et tal puudub arusaamine sellest, et arvestada tuleb rahva, mitte isiklikke huvisid. Kuigi mul isiklikult on algusest peale endise Ontario peaministri vastu antipaatia – liialt libe kala, isegi poliitiku kohta – on ta viimane otsus arusaamatu, mida saab ainult nõrga ego, ahnuse, apluse või amoraalsusega seletada. Või kõigi nelja kombinatsiooniga.
Tõnu Naelapea
