Vaid nädal hiljem, sel esmaspäeval, kaitses peaminister Stephen Harperi riikliku julgeoleku nõunik Stephen Rigby senatis samme, mida üks Kanada turvaagentuur (Communications Security Establishment Canada, CSEC – eesti k. – sidepidamise turvalisust tagav riigiasutus) on astunud riigi rahvusvahelistel lennuväljadel.
Nimelt Wi-Fi – traadita kohtvõrgu leviala – kaudu (mis lubab internetile avalikus kohas juurdepääsu) telefonikõnesid valinud ja/või internetiuuringuid teinud reisijate informatsioon olevat CSECile saadaval. Rigby teatas CBC uudiste põhjal senatile, et see Wi-Fi's nuuskimine olevat vaid „andmete kogumine andmete” kohta. Ehk andmestiku laiendamine, seda aga ilma nutitelefonil helistaja nõusolekuta.
Teatavasti jõudis uudis senatisse tänu Edward Snowdeni paljastustele. Snowdenit on muide tänavu soovitatud Nobeli rahulaureaadi kandidaadiks, kuna Ameerika tohutult suures ning keerulises, salajases julgeolekus tööl olnud analüütik on maailmale teatanud, kuivõrd Onu Saamuel ehk USA valitsus sobrab kübermaailmas, inimeste erategevuses, sellises, mida vanasti sai ainult omaks pidada. See'p see mugava Interneti tume külg ongi, mitte ainult riik, vaid ka sulid saavad hõlpsalt ligi andmetele, mis lubavad mitmeti otsustada: kas arreteerida või paljaks lüpsta.
Vanasti, enne Internetiajastut, pidid luureagentuurid seaduse järgi saama juriidilise loa, mis lubaks neil kuulata ja salvestada kodaniku telefonikõnesid. Neid volitusi ei jagatud toona kuigi heldelt. Lutikate, ehk salamikrofonide paigutamine olevat olnud vaid suurriikide nõks, aga väidetavalt olevat see ka Kanadas sündinud külma sõja ajastul. Ottawas, endise N.Liidu suursaatkonna töölised olevat olnud teadlikud, et läheduses olevas pargis ei olnud tark jalutada ja vestelda riigisaladustest, kuna seal olid kanadalastel „kõrvad”.
Rigby üritas senati ees CSEC tegevust õigustada, rõhutades, et agentuur kogus vaid kõne valija ja saaja andmeid, mitte ei kuulanud vestlust (mis oleks inimõiguste rikkumine). Rigby peab sellist metadata ehk kaas-või järelandmete kogumist tänapäeval isegi normaalseks ja sugugi mitte seaduserikkumiseks. Samas möönas ta, et ehk võiks siiski tugevdada mõnda olemasolevat allakirjutatud riigilepingut pööbli huvides.
Teadagi, valdav osa selle ajalehe lugejatest ei pea pikemaid kõnesid nuti- või mobiiltelefonidel, ei kola laineta internetis tundide kaupa ega ole kübermaailma sõltlased. Kuid mine tea, ehk lapselapse kõned Pearsoni lennuväljalt seavad vanaisa sõjaaegse tegevuse või hilisema emigreerumise andmed siia riiki tulles CSESe luubi alla? Veidramaid asju on juhtunud.
Kuulasin kunagi Toronto Ülikoolis professor Wesley Warki loenguid. Wark on tänaseni, nüüd Queens'i Ülikoolis, rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud spionaažiekspert. Toona rõhutas Wark korduvalt, et kanadalased oleksid üllatunud, kui nad teaksid, kui palju informatsiooni nende kohta on kogutud nende oma riigi poolt, kodaniku teadmata. Ning see oli tublisti enne Internetiajastut.
Kui veel arvestada, et riigi ajutine privaatsuse erivolinik Chantal Bernier saatis möödunud nädalal parlamendile raporti, milles ta esitas tõsist muret, et Kanada luureagentuurid ei tarvita sotsiaalmeediast (Twitter, LinkedIn, Facebook, jne) kogutud andmeid seaduspäraselt, siis kõlab Orwelli hoiatus veel valjemini.
Kui südametunnistus on puhas, siis pole muidugi midagi karta. Ent isegi, kui kanadalane ei ole sotsiaalmeediasõltlane või mobiiltelefoni sagedane tarvitaja, on piisavalt põhjust muret tunda selle üle, kuidas eraelus toimuv on küberarengu tõttu muutunud riigile kättesaadavaks andmebaasiks.
Tõnu Naelapea
