Eestlaste seas on sport alati au sees olnud ja Eesti sportlased on saavutanud maailma mastaapides palju. Sport on alati õitsenud ka välis-Eestis, kus on aastakümneid viidud edasi kodumaalt kaasa võetud parimaid sporditraditsioone. On rõõmustav tõdeda, et järelkasv Toronto eestlaste seas on spordis igati olemas — oleme lähiajal lugenud mitmest suurepärasest saavutusest.
Üks tubli noormees, keda ilmselt ootab ees suur tulevik spordimaailmas, on 15-aastane Andreas Vaikla, kes on saavutanud jalgpallis nii mõndagi ja juba jäänud silma mitmele treenerile maailma eri paigus. Tema sportlaseteest ja erinevatest võimalustest edaspidiseks rääkisid intervjuus „Eesti Elule” Andreas ja tema isa Ilmar Vaikla.
Ilmar, kes oli noorena Eestis elades aastaid ise tippspordis moodsa viievõistluse alal, teab hästi, milliseid eeldusi ja tingimusi vajab noor ja arenev sportlane. Seepärast teeb ta kõik, et poega sel teel suunata ja abistada, sest valikuid, mille vahel tuleb orienteeruda, on erinevaid. Elanud 25 aastat Kanadas, oskab Ilmar võrrelda siinset spordisüsteemi Eesti omaga. Samuti on ta kursis mõnede teiste Euroopa riikides spordi toetamise alustega ning tõdeb, et tema meelest pole Kanadas sportliku arengu süsteem nii põhjalikult paika pandud kui Euroopas ja ka Eestis. Tema arvates on Eestis organisatoorne toetus noorsportlasele tipptasemeni arenemiseks paljus tugevamatel ja loogilisematel alustel, andes noortele reaalsemaid võimalusi oma sportliku potentsiaali elluviimiseks. Ilmar märgib, et Kanadas on tuleviku perspektiiv paljude jaoks jõuda ülikooli, saada stipendium ja kuuluda ülikooli meeskonda, kusjuures Eestis on paljudel noorsportlastel eesmärgiks jõuda professionaalsesse sporti. „Siin ei võeta tihti sportlase tööd kui elukutset,” tõdeb ta. „Aga tegelikult on sport ju samuti nii töö kui ka äri nagu iga teinegi amet. Tipptasemel jalgpallur võib professionaalses jalgpalliklubis teenida endale väga head elatist.” Ilmar lisab, et lapsevanemad võiksid näha ka sporti kui täisväärtuslikku elukutset.