Oled avalikkuses tuntud mitmetahulise isiksusena, esmajoones aga siiski ajaloolasena. Varasemates usutlustes oled väitnud, et tugev ajaloohuvi tekkis sinus loetud kirjanduse kaudu juba nooruses. Ometi alustasid kõigepealt kunstiõpingutega ja pöördusid ajaloo juurde alles siis, kui kunstnikutee tõkestati. Millest selline vastuoksus?
Siin vast polegi tegelikult vastuolu. Ajalugu huvitas mind väga varasest lapsepõlvest peale ja oli alati n-ö varuvariant, kui kunstiõpingutest asja ei peaks saama. Esimene valik kunsti kasuks tulenes algselt võib-olla hoopis sellest, et mu isa oli maalikunstnik (Jaak Adamson, toim.).
Jah, annet oli mul selleks küll, ent see oli lisaks isale ka mu emal ja tema õdedel, samuti mu vanavanematel, ja keegi teine neist polnud ju kunstnik – osalt ehk seetõttu, et kellelgi neist polnud isa või ema kunstnik. Minul oli. Lisaks laste kunstikool, juba pärast isa emigreerumist aga keskkooli spetsialiseerunud kunstiklass, kus kõik kiikasid kunstniku elukutse poole, ja samal ajal ka kunstiinstituudi ettevalmistuskursused. Olin juba eskalaatoril, see siht näis loomulikuna.
Nii et enne mõnd uut iseloomustust, mis saadud juba töökohalt või tollestsamast Nõukogude armeest, polnud mul eksamitele asja ja ma ei saanudki teada, kas kunstiõpingute keeld rakendunuks juba siis.
Esimene tõrge tuli siiski juba kooli lõpetamisel. Minu aastakäik, 1964. aastal sündinud, oli Teise maailmasõja järgse babyboomi järel Nõukogude impeeriumis esimene selgelt väiksem, mistõttu sellest võeti sundajateenistusse Nõukogude armeesse enam-vähem kõik poisid, mu paralleelklassist mäletamisi isegi üks, kel oli südames auk. Mind mõistagi samuti. Eelnevalt võinuks küll suvel kõrgkooli sisseastumiseksamid ära õiendada, ent selleks oli kohustuslik kooli-poolne positiivne iseloomustus. Mul oligi see igati kena, kuid kooli direktor lisas lõppu omakäelise lause: kool ei soovita edasi õppida. Nii et enne mõnd uut iseloomustust, mis saadud juba töökohalt või tollestsamast Nõukogude armeest, polnud mul eksamitele asja ja ma ei saanudki teada, kas kunstiõpingute keeld rakendunuks juba siis.
Naasin 1984. a hilissügisel Ukrainast ajateenistusest, uute eksamiteni oli üle poole aasta aega ja töötasin vahepealsel ajal Tallinnas Draamateatris dekoraatorina. Ja alles varasuvel, otse enne sisseastumiseksameid, saadeti mulle kunstiinstituudist sõbralik hoiatus, et ärgu ma tulgu, nad ei tohi mind vastu võtta. N. Liidust lahkunud isa pärast, kes oli samas mõnda aega ka õppejõud olnud. Ehk olnuks siiski mingeid knihve, kuidas keelust mööda hiilida, kuid see eeldanuks instituudi-poolset kaasamängu. Pealegi olin solvunud – ja Tartusse ajalugu õppima minek oli kogu aeg olnud varuvariandiks. Seal keeldu ees ei olnud, kuid üks takistus siiski. Minu paberid võttis vastu kadunud professor Helmut Piirimäe, kes oli tol aastal ajaloo-osakonna vastuvõtukomisjoni esimeheks. Ta heitis paberitele pilgu peale ja küsis kohe: komsomol te ikka olete? – Kas seda on vaja? – Jah, teie ankeedi puhul me teid muidu vastu võtta ei saa.
Mina aga ei kuulunud ELKNÜsse (Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing). Ilma paar nädalat varem kunstiinstituudiga toimunut oleksin omas noorusägeduses tõenäoliselt paberid tagasi võtnud ja minema marssinud, nüüd aga olin selle šoki võrra ,,rikkam“ ning vastasin, et kui teisiti ei saa, ju siis tuleb olla. Et nüüd väära muljet ei jääks, siis professor Piirimäe küsis seda muidugi minu hoiatamiseks, aitamiseks. Et ankeedis õiges kohas linnuke saaks tehtud. Muide, kui paar aastat hiljem päevasest õppest kaugõppesse üle läksin, lõpetasin ka oma suhted komsomoliga. Aasta oli siis 1987, Moskvas käis juba perestroika, mis Eestisse polnud küll veel jõudnud.
Nii sai must igatahes ajaloolane, mitte kunstnik. Veidi nagu juhuse läbi, aga kordan, et teiseks variandiks oli see olnud alati – ja kolmandat polnud. Ülekantud tähenduses võib samas olla kunstnik igal elualal. Küllap olengi end ajaloos teostanud n-ö kunstilisemalt, kui see mõnele mu tõsiusklikumale kolleegile meeldib. Ajaloolasedki räägivad oma tsunftist, see aga eeldab kindlaid reegleid, traditsioone, norme, piiranguid jne. Tsunftid koondasid minevikus käsitöölisi – noh, olgu, ka kunstkäsitöölisi –, kutsumuselt kunstnik aga sageli eirab või ületab seda kõike, on lihtsalt vabam.
Milliseks on jäänud sinu vahekord kujutava kunstiga? Ei tahaks uskuda, et sa oma esimese armastuse täielikult hüljanud oled, kuigi talent jäi ehk välja arendamata.
See vahekord on nüüdseks täiesti platooniline. Tegelikus elus ma nüüd vaid sirgeldan vahel hajameelselt midagi paberiservale. Kümmekond aastat elasin juhtunut endiselt üle ja kaalusin vahetevahel kunsti juurde naasmist. Mitte küll väga tõsiselt. Mingid käelised oskused on tänini säilinud, ehkki roostes, tollal olid lood nendega paremad. Huvi ja arusaamine on alles. Harjumus mitte lihtsalt vaadata, vaid näha. Millegipärast tekkis tahtmine tsiteerida üht oma kadunud isa lemmikluuletust:
Ei haridust saa
ajalehe toel,
ei raamatki,
kui tahes kõrge aade,
ei aita
siis, kui silm vaid ridu loeb,
sest on veel teine,
sisesilmavaade.
Kirjastajana tegutsed eeskätt õpikute ja ajalooliste, ka lähiajalooliste raamatute avaldamisega. Kuivõrd ajendab sind selleks missioonitunne?
Mulle pole teadlaseks olemise eest kunagi makstud, ainult õpetamise ja administreerimise, haridus- ja ajalooasutuste juhtimise eest. Oma kirjastus võimaldab mul olla enamat, olla ajaloolane autorina, teadlasena.
Noh, otseselt ajalooõpikuid pole meil tegelikult juba õige mitu aastat olnudki, aga mingeid plaane on tõesti endiselt ka selles vallas. Aga kui tõsisemalt, siis muidugi, kui ma ei saaks tegeleda kirjastamise raames ajalooteostega, siis vaevalt ma kirjastaja oleksin. See on nii missioon kui eneseteostus. Alul võib-olla rohkem missioon, soov selgitada võimalikult paljudele ajalugu sellisena, nagu mina seda näen ja mõtestan. Soov muuta seeläbi pisut ka oleviku tunnetamist ja tulevikuperspektiive. Maailma, kui soovite. Aastate lisandudes saab muidugi aina kibedamalt selgemaks selle soovi utoopilisus ja esile lükkub eneseteostus. Olen küll ajaloodoktor, kuid kõik omaenda raamatud ja artiklid kirjutanud vabast ajast ja omal kulul, kraadi kaitsesin kah eksternina. Mulle pole teadlaseks olemise eest kunagi makstud, ainult õpetamise ja administreerimise, haridus- ja ajalooasutuste juhtimise eest. Oma kirjastus võimaldab mul olla enamat, olla ajaloolane autorina, teadlasena.
On väidetud, et ajaloost õpitakse. Kahtlemata on ajaloo õppetunnid tulusad, kuid küsin siiski: kas usud ja arvad, et ikka õpitakse? Kas sulle ei tundu, et ajalugu kipub korduma koos varem tehtud vigadega?
Kui ütled, et ajaloo õppetunnid on kahtlemata tulusad, siis kinnitad ka ise, et õpitakse või vähemalt on võimalik õppida. Aga tõsi on seegi, et enamik ei õpi sellest midagi. Ei taha ega oska. Isegi Marxi paljukorratud ütlusest, et ajalugu kordub kaks korda – alul tragöödia ja seejärel farsina –, on ikka vääralt aru saadud. Lugege seda sententsi veel kord. Marx ütleb ju pigem: kordub see teil jah! Ajalugu otseselt ei kordugi – see riimub.
Kirjanduses esined eeskätt ajaloolasena, kuid ka hiidlane lööb sinus jõuliselt välja. Oskad sa seletada, miks kõigist saarte elanikest on just hiidlastel oma identiteet eriti tugev?
Hiiumaa on selleks just õige suurusega, nii saare enda kui hiidlaste arvu poolest. Saaremaa on selle kõrval lausa suur maa, tõeliseks omapäraks liiga mitmekülgne. Naljaga pooleks: parim asi, mis hiidlastele saaks juhtuda, on Saaremaa sild – siis oleks kõigile selge, et ega see ikka üks õige saar ei ole. Muhu on kui Saaremaa läbisõiduhoov või esik, läbiliikluse tuuletõmme segab. Kunagine ka hiiurootslaste Vormsi on nüüd sõjajärgsete uusasukate saar, kõik teised saared aga lihtsalt liiga väikesed.
Hiidlaste enesetunnetus on teistlaadne kui saarlastel, nii heas kui paraku ka halvas. Näiteks hiidlased ei tee nalja, nad ironiseerivad, pilkavad. Hiidlased on suuresti küll Saaremaalt ja Muhust tulnute järglased, kuid ära tulnud just seetõttu, et neile seal ei meeldinud. Hiidlased on individualistlikumad, iseseisvamad. Näiteks oli meil keskajal selline talurahvakategooria kui üksjalad – need olid väljapoole külakogukondade põlispõlde, ale- ja võsapõldudele või metsamaadele rajatud ja järelikult kogukonna toetusest vähemalt osaliselt ilma jäetud üksiktalud, enamasti lisaks alles uued asunikutalud; kui need ajapikku ka teise jala alla said, muudeti need tavalisteks adrataludeks. Üksjalgu oli just Hiiumaal eriti arvukalt, Saaremaal aga erakordselt vähe. Hiiumaal on meri alati su kõrval, saare tunnetus tugev, kuid saar ise piisavalt suur. Nii vastates tegelen väikestviisi müüdiloomega muidugi.
Kuivõrd oled tutvunud eesti pagulaskirjandusega, mis teatud aastatel oli üsna elujõuline? Peegeldas ju seegi mingil määral meie rahva lähiajalugu.
Mul justkui ei tulnudki sellega eraldi tutvuda, meie peres ja tutvusringkonnas liikus ka nõukogude ajal väliseesti kirjandust. Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Ain Kalmuse, Arved Viirlaiu, Arvo Mägi, Marie Underi raamatuid lugesin juba siis, teadsin, mis olid Orto ja Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Kõike pole ma muidugi lugenud – kuid ma ei lugenud ei toona ega loe ka praegu kaugeltki kõike, mis ilmub Eestis.
Pagulusega on sul omapärane side. Oma isa lahkumise tõttu Slovakkiasse tuli sul kodumaal elada n-ö pagulase lapsena, mis mõjutas sinu haridusteed. Oled sa kunagi mänginud mõttega, milliseks võinuks kujuneda sinu elujärg, kui su vanaisal oleks 1944. aastal Rootsi pagemine õnnestunud? Siis oleksid sinagi sündinud eksiileestlasena.
…Tšehhoslovakkia ega hiljem Slovakkia kodakondsust ta ei võtnudki, ehkki oma elu teise poole, 42 aastat seal ära elas. Ses mõttes ma päris pagulase laps siiski ei olnud, rohkem nagu mingisugune erijuhus.
Mu isa enam-vähem suruti Eestist minema, et ta enne 1980. a Tallinna olümpiaregatti läinud oleks, ja küllap eeldati, et ta hüppab Tšehhoslovakkiast peatselt edasi läände – muidu poleks teda Eesti Kunstnike Liidust ju otsekohe välja heidetud ja Eesti kunstiajaloost maha tõmmatud, küllap poleks olnud ka keeldu minu kunstiõpinguile. Kuid ta lahkus vormiliselt legaalselt, ei suundunudki edasi läände, jäi igal aastal Eestis käima, pass oli tal endiselt N. Liidu ja hiljem Eesti oma – Tšehhoslovakkia ega hiljem Slovakkia kodakondsust ta ei võtnudki, ehkki oma elu teise poole, 42 aastat seal ära elas. Ses mõttes ma päris pagulase laps siiski ei olnud, rohkem nagu mingisugune erijuhus.
Kui vanaisa Aleksandril oleks aga 1944. a septembris õnnestunud oma purjekas uppumisest päästa ja Rootsi jõuda, siis poleks mind ju sündinudki. Sest siis poleks mu vanemad hiljem kohtunud ja neil mõlemal olnuks hoopis teised lapsed. Läks nagu läks, ainult minu seisukohast võttes läks lausa hästi.
Oled varem kuskil maininud, et meie leppimine baltisakslastega on juba vähemalt ühepoolselt toimunud. Kas julged ennustada, et samalaadne leppimine võiks kunagi teoks saada ka venelaste ja eestlaste vahel?
Kui me omaette rahvana nii kaua püsime, siis kunagi jah. Balti- või õigemini eestisakslaste puhul pidasin selle leppinud poole all silmas just neid, mitte eestlasi. Nemad – nii paljukest kui neid enam alles ongi või endid eraldi subetnosena tunnetavad – on kodumaa kaotamise järel kõige asetleidnuga leppima pidanud ja suhtuvad Eestisse nostalgilise poolehoiuga. Eestlased võtavad säilunud baltisaksa pärandit nüüd küll juba ka enda omana, kuid meis on endiselt alles ka ajalukku projitseeritud rahvuslikud ja klassivastuolud. Need küll nõrgenevad ja hajuvad tasapisi, aga läheb ikka veel aega.
Venelastega on keerulisem juba sellegi tõttu, et neid on meil palju rohkem, Vene propaganda teeb endiselt oma ajupesu ja Vene riik kohe meie kõrval pole olemuslikult muutunud. Küll see lõpuks muutub, muutus ju ka Saksamaa, mida saja aasta eest palju suurema ohuna tunnetati, kuid sellega läheb veel aega ja neil on seda puhtkvantitatiivsetel põhjustel kardetavasti varuks enam kui meil. Neil päevil vestlesin ühe ajalooõpetajaga, kes töötab missioonitundest ühes Lasnamäe venekeelses koolis. Käsil on üleminek eestikeelsele õppele. Muu hulgas jutustas ta, kuidas oli põrganud oma gümnasistidest õpilaste siirale arvamusele, et venelasi (õigemini venekeelseid) on Eestis 70% ümber ja eestlasi vastavalt 30%. Mitte vastupidi – sest Lasnamäel see nii ju ongi ning kaugemale oma koduümbrusest vaatavad nad ainult läbi venekeelsete ekraanide. See oli nüüd veidi liiga äärmuslik näide, probleemi sügavuse ja varjude pikkuse reljeefsemaks esiletoomiseks. Kokkuvõttes lähevad need asjad ikka tasapisi, aga pidevalt paremaks.
Tänu vestluse eest ja õnnitlused juubeli puhul!
(Küsis Eerik Purje)
