Ansambel esitas kaks ulatuslikku helitööd klassika vallast: Vivaldi viiulikontsert nr 3 fa-mažooris (soolo Tanya Charles) ja Schuberti oktet fa-mažooris. Noored muusikud demonstreerisid üllatavalt head professionaalset taset, dirigent kindlakäelisust ja peent muusikalist tunnetust.
Väike koosseis esitas ameerika helilooja Steve Reichi rütmieksperimendi „Clapping Music”, mis koosnes vaid käteplaksutusest. Huvitav koolipoisilik koerustükk. Kui päris täpne olla, siis clapping – yes, music – no.
Arvuliselt kaaluva osa kontserdist esitas DFM Bassoon Quartet, omapärane rühmitus ebatavalises koosseisus – kolm fagotti, kontrabass ja löökpillid. Silmale harjumatu, kuid kõrvale ülimalt vastuvõetav grupp musitseeris vahvalt. Ameeriklase Peter Schickele „Last Tango in Bayreuth” kujutas endast paroodiat Wagneri tuntud teemadele. Hiljem liitus nendega sopran Kristina Agur, esitades meloodiaid Kerni ja Gerschwini muusikalidest.
Publikut, kellest ehk umbes pooled olid eestlased, võinuks olla rohkem. Rõõmustava uudisena teatati, et järgmine kontsert toimub samas paigas 16. märtsil. Siis on võimalus seda vajakajäämist korvata.
Got Rhythm? You bet! Näeme-kuuleme märtsis.
Eerik Purje
