Loosme oli maikuus Torontos, kus soovis muu hulgas kohtuda Maret (Müller) Visnapuuga, kes oli oma isaga lahkunud Nõva sadamast alusel „Ago“, põgenikelaev, mille pardal septembris 1944 olid ka Antsu vanavanemad Jüri ja Maria Loosme ning onu Arvo. Samuti väisas Ants Torontos koos abikaasa Aina Danielssoniga VEMU, kohtudes peaarhivaar Piret Noorhaniga, jagades arhiivides leitud materjale.
Antsu isa Elvo Loosme oli soomepoiss. Kuid isa, nagu paljudki oma põlvkonnast sõjast ei rääkinud. Alles siis, kui Ants sai vanaisaks, tärkas tal huvi oma juurte, eriti suurpõgenemise vastu. Ta liitus Facebooki Baltiska flyktingbåtar Baltic refugee boats 1943-45 grupiga ja alustas arhiivides tõsist mineviku uurimist. Maret Visnapuuga kohtumisel lootis Ants saada „Ago“ Sandhamni sadamasse jõudmise järgselt Juhan Mülleri poolt võetud fotol olnud nimesid, et saaks reisijate manifesti täielikult kinnitada. Rootsi naastes sai arhiivides lisatööd tehtud, Antsu sulest ilmus Eesti Elus septembris ingliskeelne lugu sellest, kuidas Mareti abiga saadi lõpuks iga põgeneja nimi teada.
Septembris ilmus Eesti Mälu Instituudi toimetiste sarjas (4, 2024) teos „Põgenemine Eestist Rootsi Teise maailmasõja ajal“. Väga oluline on 45 lehekülge oma alla võtnud tabel, Rootsi võimude poolt registreeritud aastatel 1943-1945 saabunud põgenikepaadid ja -laevad. Kokku on neid tablelis 558, nimega ja nimeta. Neid oli kindlasti rohkemgi. Tabelikoostajaks on nimetatud Facebooki grupi alustajat Martin Jungermanni, kuid liikmetel nagu Ants oli suur ja tähtis roll andmete kogumisel nii Rootsi Riiklikus arhiivis kui ka Eestis Mälu Instituudi juhendusel.
Kahjuks on Ants Loosme lahkumisega kadunud ka põhimõtteline, pühendunud ajalooliste andemete koguja.
Tabelis on kirjas mitte ainult aluse nimi ja kodusadam, aga ka omanik, kapten ning Rootsis kogumiskoht (linn ja sadam). Tabel ei ole pikaajalise uurimistöö lõpp, vaid omamoodi vahekokkuvõte. Tabelit sissejuhatav lõik rõhutab, et töö Eesti põgenike paatide ja laevade andmete täpsustamisel jätkub. Kahjuks on Ants Loosme lahkumisega kadunud ka põhimõtteline, pühendunud ajalooliste andemete koguja.
Ants Loosmega kontakt kujunes mullu oluliseks ja päris tihedaks informatsiooni vahetuseks. Novembris, vaid nädalaid enne Antsu surma sai talle meilitud, et Arved Viirlaidi autobiograafilises soomepoisteromaanis „Põhjatähe pojad“ mainis autor mitmel korral ta isa Elvo Loosmet. Viirlaid iseloomustas Elvo Loosmet kui rahulikku ja täpset, intelligentset inimest. Võiks ka ta poega selliselt kirjeldada. Ants hankis kohe Viirlaidi raamatu. Eesti keele oskus oli tal viisakuse-suhtlemistasandil, kirjavahetus meil oli ingliskeelne. Raamatu lugemisel pöördus ta siia, mõne sõna seletuse saamiseks.
Ants Loosme saadetakse viimasele teekonnale 17. jaanuaril Lidingö kirikus. Puhka rahus.
